Avaleht/Variseri ja tölneri pühapäeval

Variseri ja tölneri pühapäeval

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänasest alustame Jumala armuga taas suure paastu trioodi liturgilist aega. Äsja lugesime jumalikul liturgial hästi tuntud evangeeliumi kirjakohta variserist ja tölnerist nagu meie Kirikus tavaks.

Ja mitte juhuslikult. Õpetliku eesmärgiga valmistada meid ette ülestõusmis-pühadeks, paneb Kirik paika esimese vaimuliku aluskivi, milleta ei saa ja milleni meil tuleb iga hinna eest jõuda: alandlikkuse. Just sellest räägib ka tänane tähendamissõna: meie, kristlased, peame hoiduma variseri ülbest ja kõrgist käitumisest ning omaks võtma tölneri alandliku hoiaku. Jeesuse sõnu ei saa mitmeti tõlgendada: kõrkus, mille eripäraks on inimese üle võimutsemine allutades kas tema vaimu või südame,  hävitab inimeses kõik hea, mida tal on pakkuda. Alandlikkus seevastu aitab inimesel uuesti tõusta ja taastab tema olemise terviklikkuse.

Öelda, et kõrkus võtab võimust inimese vaimu üle, tähendab tunnistada, et tegu on  saatana kätetööga, mille sihiks on eitada Jumalat ja teotada Püha Vaimu. Sedalaadi vaimulikku haigust on väga raske ravida. See sarnaneb sügava pimedusega, mis ei lase hinge silmadel näha valgust. See valgus aga valgustab inimest seestpoolt ja alandlikkuse kaudu juhatab ta otse Jumala juurde.

Mis puutub südamekõrkusesse, siis seesinane ammutab inspiratsiooni kõigest sellest, mis maisel ühiskonnal pakkuda on : rikkusest, aust ja kõiksugu austusavaldustest, enesekesksusest, mida tekitab inimmõistus ja inimvaimu heitlikkus, füüsilisest ilust ja jõust, käteosavusest ja kes teab millest kõik veel … üritades leida õigustust oma käitumisele. Kõigil neil andidel, mis enamasti on taandatud kõige maisemateks ahvatlusteks, on võime ajada hulluks igaüks, kes neile pimesi järele annab. Enamasti on Jumalal sellistest inimestest kahju. Oma tohutus kaastundes laseb Ta neil üles leida tõelise meeleparanduse tee, lõpetada tühja au ja asjade taga ajamine ning lõpuks saada osa hinge tervenemisest. Aga selleks on neil vaja väsimatult võidelda vaimulikku võitlust, et vaigistada ja tervendada oma sisemist inimest.

Evangeeliumi kirjakoht, mida me äsja lugesime, näib osutavat sellele, et variser on pigem selle teist laadi kõrkuse – südamekõrkuse – võimuses. Tema käitumine näitab meile, et inimese esmane ja peamine vaenlane ei ole saatan. Inimese peamine vaenlane on inimene ise ja tema reetlikkus. Seepärast peab inimene, senikaua kuni ta siin maailmas elab, lakkamatult võitlema, et saavutada tähtsaim võitudest – võit iseenda ja oma kujutelmade üle. Just seda ülesannet asus edukalt teostama tölner: ta katsus läbi oma südame, et näha, kas kohutav kõrkuse madu ei ole teinud endale sinna pesa, millest saavad alguse nii paljud pahed, mis nagu vähirakud levivad mürgina kogu kehas, et see hävitada. Vastupidiselt variserile, kes üleolevalt tänas Jumalat selle eest, et tema ei ole selline nagu teised inimesed (Lk 18,11), seisis tölner eemal „ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”(Lk 18,13).

Ainus vastumürk, mis võiks variseri terveks teha, on ilmselgelt tölneri  olemis- ja käitumisviis. Miski pole suurem südamest, mis on kahetsusest rutjutud ja seeläbi puhastunud. Jumal ise teeb sellest oma aujärje: „”Ma tahan elada ja käia nende seas, kellel on puhas süda, ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas“. (2 Kor 6,16).

Pole põhjust jätkata tänase tähendamissõna tõlgendamist, sest selle tähendus on niigi selge. Piisab kui rõhutame, et kogu meie vaimulik tähelepanu peab olema pidevalt valvel, et ka sügavaimas südamepõhjas hävitada iga väiksemgi kõrkuse alge, mis seal võiks leiduda või sinna juurduda. See, kes suudab vabaneda kõrkuse pidalist, et temas võiks valitseda alandlikkus, on kõik saavutanud. Teisisõnu, sinna, kus valitseb tõeline Kristuse alandlikkus, koonduvad ka kõik teised voorused, mis ülendavad meid Jumalani.

Ning lõpetuseks. Jeesus valis oma tähendamissõna tegevuspaigaks ja – ajaks Jeruusalemma templi palvetunnil. Seal kohtuvad variser ja tölner, kaks toonase juudi ühiskonna tüüpilist esindajat.  Esimesel on vaimuliku, õiglase ja laitmatu mehe maine. Teist, kes on patune ja roomlaste teenistuses, peetakse põlastusväärseks ja temaga ei lävita. Ka see pole juhuslik, et Kristus, näidates neid mõlemaid palvetamas, näitab samas ka seda, kuidas nad palvetavad.

Inimese esmane töö on palvetamine. Inimene on palveks loodud. Palves on kogu vaimulik olemasolu; see õigustab inimese kohta Jumala loodu seas. Inimene loodi Jumala teenimiseks ja Tema jumalikust headusest ja ülimast õnnest osa saamiseks. Palve on inimese eriline privileeg, mida ta jagab inglitega. See on kõnelus Jumalaga. Eeldusel, et see toimub õigel viisil nagu tölneri palve – see tähendab teadlikuna oma ebatäiuslikkusest ja vääritusest, mida tölner suure siirusega väljendab. Et see nii saaks olla, tuleb täielikult lahti öelda oma halvemast „minast“ kuuletudes Jumala käskudele.

See aga eeldab suurt alandlikkust ja lakkamatut vaimulikku tööd. See näitab, et Kristus mitte üksnes ei õpetanud meid, kuidas tuleb palvetada, vaid Ta kinnitas meile, et „samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. “(Ro 8,26). See tähendab, et kõige paremat palvet ei too kuuldavale meie huuled, sest sõnadest ei piisa, et öelda, mida tunneb ja kogeb meie süda iga kord kui me meelt parandame, iga kord kui me nutame oma pattude pärast. Ja kuna me ei ole võimelised piisavalt hästi palvetama, kostab Püha Vaim ise meie eest sõnatute ägamistega.

Mõned isemõtlejad väidavad, et täiuslik saab olla üksnes täiesti teadlik palve. Seda aga ei arva meie isad usus. Nende arvates saab palve olla üksnes „vaimulik joovastus“. Nende jaoks üksnes see, kes palvetab Püha Vaimu tulest lõõmava teadvusega, saab väita, et Jumala poole pöördudes ei või ta teada, „kas ta oli ihus , … , või kas ta oli ihust väljas, …, Jumal üksi teab“ (2 Kor. 12,2). Õnnelik on inimene, kes võib öelda: „Jumal, Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui ka maa peal, mitte minu tahtmist mööda, vaid nii nagu Sina seda oled otsustanud“.

Variser seisis püsti ja palvetas iseendas. Tema palve oli üksnes ettekäändeks, et teisi kritiseerida ning lisaks teha seda templis. Sama nähtust kohtame ka tänapäeval kirikus veidra paradoksiga, et need inimesed, kes kirikut innuga teenivad, satuvad kokkupõrgete ja tülide keskmesse, mis neid lõhestavad, samas kui kurikaelad leiavad võimaluse ühiselt väärtegusid sooritada. Kui inimese südames ei ela Kristus, on tema palve üksnes eksitus ja uitmõte.

Tölner hoidis omaette, silmad maha löödud, lüües endale vastu rinda ja anudes Jumalat, et vähendada Tema viha tölneri vastu, kes on nii ülemata vääritu. Tõeline õnn peitub meis enestes. Otsustagem siis läbi katsuda oma süda ja järele uurida, milline on meie tegelik ja mitte meie arvatav vaimulik seisund. Kas meil on vajaka jäänud siirusest Jumala suhtes? Kas oleme üle astunud tema tahtmisest? Kas oleme olnud ebaõiglased, valetanud, hooletusse jätnud oma kohustused Jumala ja ligimese ees? Kas võimutsevad meis kurjus ja kired? Kas oleme ette võtnud järsu, ligipääsmatu tee?

Armsad vennad ja õed Kristuses,

„Kui rajaksid oma pesa sama kõrgele kui  kotkas“, kuulutab prohvet Obadja (1,4), „kui seaksid selle tähtede sekka, siis mina viskuksin sealt alla, ütleb Igavene“.  Vaadakem ette, et need prohveti sõnad ei käiks meie kohta; kaasajal me ju väidame sellise kergusega, et tänu oma teadmistele, tänu teadusele ja tehnikale oleme vallutanud tähed ja me tunneme nii suurt uhkust oma maiste õnnestumiste üle, mille ainsaks eesmärgiks on rahuldada meie eneseuhkust.

Tänane evangeeliumiõppetund  kutsub meid üles suurele sooritusele: laskma alandlikkusel täita kogu oma olemuse, et võiksime ühes pühadega saada tõelisteks taevariigi kodanikeks. Aamen!

 

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2012