Avaleht/Vennad ja kaaslased teenimises „Et maailm usuks” (Jh 17: 21)

Vennad ja kaaslased teenimises „Et maailm usuks” (Jh 17: 21)

Ligimesearmastus tähendab muidugi ka teenimist, tingimusel, et see ei tekita uhkust ega enesega rahulolu. Evangeelne ligimesearmastus agape pole mõeldav vastutuse jagamiseta, kõigi osalemiseta ühises jõupingutuses jumalariigi ja tema õigluse leidmisel, ja see vastab vabaduse alusnõudele. On hea meeles pidada, et Kirik on ühtekuuluv, ent samas eristatud Ihu, kus ainus lubatud jagunemine on tööjaotus. Ei tohi silmist lasta asjaolu, et Kiriku esmane ülesanne on inimsuhete põhiprintsiibina vennalikku armastust kuulutada ja ilmutada. Me peame maailmale sellest armastusest tunnistust andma, jõudes kõigepealt isekeskis seesmisele kooskõlale teenida Jumalat ja inimesi. Siinkohal kohtame kristlaste harmoonilise üksteisemõistmise probleemi, kuivõrd nad kõik kannavad erinevaid, minevikust päranduseks saadud usulisi ja kultuurilisi kogemusi, samas kui nad on kutsutud Kristuses ja tema Kirikus (mis jätkab tema ilmumist) olema „üks” hoolimata välisest mitmekesisusest ja oma vormide eripalgelisusest. Kiriku töölistel lasub muuhulgas järgmine suur ülesanne: koguda Kristuses kokku kõik rahvaste rikkused ja ulatada need Isale.

Vaadelgem korraks üksteisele silma, laiendades oma südant kaugemale läänest ja idast;

– läänest, mis sümboliseerib arukust ja tahet;

– idast, mis sümboliseerib ontoloogilist tarkust;

– läänest, mis mõtleb jätkuvalt vastanduse terminites;

– idast, mis tunneb ja seetõttu mõtleb lõimimise kaudu;

– läänest, mis on valvel ja liigendatud „mina”, mida on kasvatanud jõuliste teadusharudega humanistlik kultuur ning mis pöördub Jumala poole süümet ja tahet piitsutavas pateetilises pinges;

– idast, mille „isedus” on pikka aega kõikuv ja ambivalentne, kuid mis endale telje leidnult võimaldab Jumala valgusel tungida elu ja maailma sügavustesse; mille „ise” ei pinguta Jumala poole, vaid on rahulikult küllastunud tema kohalolust.

Ja siis me näeme ning mõistame, et üks ei saa ilma teiseta.

„Et kõik oleksid üks, nii nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et Sina oled minu läkitanud” (Jh 17:21). Ühendav vägi peitub osaduses ja kooskõlas, kus iga isiku omaette olemine ei takista terviku ühtsust, vaid rõhutab veelgi selle terviklikkust. Tuletagem taas meelde, et ühtsusetunne ei tähenda vormitut segu, vaid osadust, vastastikust külgetõmmet. Lugedes apostel Johannese kirjakohta edasi, näeme 17. peatüki 22-23 salmis, et maailma ühtsuse ja usu teemad põimuvad veelgi tihedamalt läbi Jumala au (kirkuse) ideega: nagu prohvetidki, ei andnud Kristus eeskätt ideid ja õpetusi, vaid Ta andis esmajoones edasi au, mis oli Isalt saadud. Kas ei õhutanud Ta jüngreid saama Tema au Ihu suguseks, mitte olema lihtsalt jumalariigi alamad, vaid et nad osaleksid aus, ainusündinud Poja kirkuses, ilma milleta ei saa tungida sügavalt Jumala ja inimese salaasja tunnetamisse.

Just sellises põletava soovi, palve ja inimeste ühendamise teo teoloogilises ja ülistuslikus õhkkonnas toimub meie misjonielu, kus me oma nõrkustest ja ebaõnnestumistest hoolimata ei saa toimida teisiti kui „jumaliku loomuse ja au osalistena”. Ja seda kõikide piiride ületamise, põlvkondade ja rahvaste ühendamise ning „au” kaudu eksistentsiaalse ümbermuutumise sündmust saame me tegelikuks teha üheainsa karika ümber. Sest kui me ei püüa üheskoos läbi elada „osadust” Jumalaga, pühastumist Tema tões, oma kaasatust Kristuse Ihu täielikkusse ja selle kaudu Kirikusse (mineviku, oleviku ja tuleviku Kirikusse), siis kuidas me saaksime välja tuua uusi sisemisi jõude, mis suudaksid oluliselt edendada maailma vennastamisetööd ning uuesti kokku tuua seda, mis „on laiali” kultuuri, ajaloo ja Kirikute vallas? Ühise euharistia läbielamine tähendab ka läbi elada pidevat patukahetsust ning astuda eksistentsiaalsesse muundumisse – mitte selleks, et põgeneda mõttes Tabori mäele, vaid et tulla tagasi igapäevaste tolmuste teede manu; see tähendab uue ülestõusmise õppetundi („ületulekut” vaarao müstiliselt maalt, välise jõu, rõhumise, hirmu ja ebaõigluse piirkonnast, jumalalaste vabadusse) teel, kus reis on pikk ja vaevaline, kuid mida valgustavad Jumala kohalolu teadmine ning raskuste puhul lootus, nagu see oli seltsilistega Emmause teel. On küll tõsi, et tihti elab meis minevik: halb minevik, mis vahel läidab meis vihaleegi. Kuid just täna peame laskma Jumalal selle ära kustutada ning puhastama Kiriku mälu möödaniku kummitustest, et tulevik avaneks kõigevägevama Issanda plaanidele. See on võimalik ainult siis, kui „me anname ise endale selle, mis kuulub Talle ja mis tuleb Temalt”, Isa, kelle ees me põlvitame (Ef 3:14). Sest Kristuse Kiriku jaoks on ennast õõnestavas ja hävitavas mehhaniseeritud maailmas olukord selge: kas seda moodustavad kristlaste kogudused leiavad uues ajaloolises olukorras selle, mida õigeusus nimetatakse „hoiakuks”, ehk teisisõnu võime väljendada oma ühtsust ja universaalsust, või nad pihustuvad denominatsioonideks, mis on üksteise kõrval ega suuda üheskoos tunnistust anda. Selle jaoks tuleb meil üheskoos oma ajalugu uuesti läbi vaadata. Nagu ütleb isa Nikos Nissiotis, „täidaks see kuristikud, tasakaalustaks vastandid, ületaks vaenu ning viiks ühtsuse poole”.

Nendest paarist märkusest koorub ühtsuse ehitamise jaoks välja kolm põhilist perspektiivi: vaimulik, hingehoidlik ning kitsalt oikumeeniline tegevus.

Vaimulik tegevus

Inimkond küll ühineb, kuid ta teeb seda ühtede vaimulikus ja teiste ihulikus viletsuses. Kas tänapäeva maailmas, mille pale on vahel nii traagiline ja hirmul, on kristlastel üldiselt erilisi tingimusi, millal tõde teenida? „Meie hädad on teada… Isade dogmad on ära põlatud, apostlikust pärimusest ei hoolita; uueaja inimeste leiutised on leidnud tee Kirikusse; nüüd räägitakse ainult ametist, ei räägita enam Jumalast; maailma tarkus on tõstetud esikohale ja ristikirkus on tagasi lükatud…” Neid sõnu ei räägi XXI sajandi inimene, vaid Basilius Suur IV sajandil. Tänapäeva apostaas pole seega midagi uut, kuid praegusaja draamale lisandub pidev usalduskriis, ja seda eriti läänekristluses: me pole kindlad, me kardame eksida ja tüssata saada; samas aga kui me ei usalda Tõde, siis me saamegi tüssata „vale isa” ja „selle maailma vürsti” käest. Ühesõnaga, me oleme tihti lõhestunud, „lõhkise hingega” inimesed, kellele püha Jaakobus tuletas meelde: „kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks” (Jk 4:4). Seega on väga tähtis, et me leiaksime õige väärtuste mõõdupuu ning hindaksime maailma õige mõõdu järgi, liialdamata kummaski suunas. Küsimus pole selles, et lasta kaalukausil kalduda kord ühele, kord teisele poole, et mitte ennast kompromiteerida. Ma ütlen seda veel kord, maailm pole sugugi pelk lisand meie elus, vaid see on Kiriku elu raamistus ja tööpõld. Seetõttu on kogu meie misjonitegevus suunatud just talle ja just tema poole me pöördume. Kui maailm sammub põrgu poole, tuleb meil temaga sinna kaasa minna, aga teha seda nii, nagu Kristus tegi paasapühadel, et tuua sealt ülestõusmise väel välja need, kes kuulavad Tõe Sõna ning et nad ümber muuta vaimu läbi ilmutatud Sõna valguses, see tähendab Tõe tundmises.

Lõppude lõpuks ei pea me inimestele kuulutama põrgut, vaid hoopis Kristuse võitu põrgu üle. Selline on meie tunnistus „ainsast paratamatust”, mis viljastab üleplaneedilist tsivilisatsiooni, tuletades meelde, et inimkonna ja kogu tema mitmekesise hiilguse esmaseks ülesandeks on elada Kiriku kaudu Kolmainu elu, mis on osaduse allikas ja milles üksik mitte ei tühistu, vaid viiakse täide. Kutsuda sellest johtuvalt erinevaid kristlikke kogukondi, et nad leiaksid teadlikumalt jälle üles jagamatu Kiriku ühised juured ning oleksid üha „vastuvõtlikumad” sellele, mida vaim Kirikutele ütleb (Ilm 2:7), tähendab juhtida neid taastama omavahel kirikukogulisus, mis oleks Kolmainu-sugune osadus. Varustatud sellise „uue kiriklikkusega”, kus Kirik on Kristuse Ihu, „tema täius, kes täidab kõik kõiges” (1Ko 1:23 – millist täiust ei saa igatahes suruda loogilise määratluse kitsasse kirstu), näeme, kuidas kõik muutub paratamatult teoloogiliseks: kogu Kirik, nagu ka kogu inimene ja kogu ajalugu. Kui see nii on, siis ei saa meie dialoog muutuda meie jaoks spekulatsiooniks, spetsialistide töönurgaks, vaid peaks hoopis seadma Kirikute ellu põhjapaneva kogemuse, milleks on ülestõusmine. Ülestõusmine, mida kuulutasid apostlid ja millest me hakkasime Vaimu läbi osa saama Kiriku salaasjas nelipühil. Ainult sellel tingimusel muutub meie teoloogiline kõne usutavaks, kuna väljendab kõige ehtsamal moel kiriklikku salasust ühtsuses, kus kõik, nii õpetus, liturgia, vaimsus kui ka vaimulikud on õigustatud ainult seeläbi, et nad on tööriistad inimese kirgastamisel.

Hingehoiutöö

Kuid sellel sõnumil on väärtust ainult juhul, kui sellega kaasneb kristliku elu võimas uuenemine. Kristliku koguduse vaimulik elu asub kahel tasandil:

– esiteks Kirikus kui Kristuse Ihus koos seda moodustavate elementidega: pühakiri, liturgia, salasused, usuõpetus; see on teiselt poolt tihedalt seotud seesmiste sidususeteguritega, kohaliku koguduse, kohalike Kirikute ning lõpuks kogu üleilmse Kiriku kokkutulemine;

– teiseks lõputult mitmekesine hulk inimesi, kes on asunud Jumalat otsima isikliku püüdluse kaudu palves ja sisemises askeesis ning moraalse täiuslikkuse taotlusega.

Mõlemad tasandid on seotud vaimse tegelikkusega. Kuid esimene on siiski ühiskondlikum, kogukondlikum. Sellel tasandil luuakse kogudus, mis on küll vaimulik, kuid mille tee ja isegi õigustus on mingi rahvahulga kokkutoomine usu ja ligimesearmastuse egiidi all. Teine tasand väljendab igaühe sisemise elu äärmist keskendatust; see tähendab enda poole tagasipöördumist, sisemist pöördumist. Mõlemad tasandid on Kirikus ühte lõimitud ning nad on mõlemad üheskoos vastakuti maailmaga. On selge, et Ecclesia kollegiaalsus ühelt poolt ja inimeste erinev vaimulik elu teiselt poolt lõikuvad üleüldises ja ainulikus päästes Kristuse kaudu ning need puudutavad ühesainsas Kirikus ühtesid ja samu inimesi. Kui kõik armuväed ehitavad üheskoos kogudust, siis peame meiegi jumalarahva liikmetena tööle asuma, et meie kogudused oleksid kohad, kus rahvahulgas üksildased ja edutsivilisatsiooni ohvrid saaksid kogeda vennalikku osadust ja tõelist pidu, rakendades vaimsust, mis on ühtaegu alandlik ja loov, isegi prohvetlik ning mis suudab sütitada inimarmastust ja koostööd.

Niimoodi me töötame vähehaaval välja kirikliku või kristo-pneumaatilise antropoloogia ja kosmoloogia, lähtudes muidugi Pauluse ja kirikuisade idudest, kuid võttes ka loovalt vastu meie aja nõudmisi, ja seda enam, et inimeste ühistöös, kunstis, teaduses, tehnikas, ühiskondlikus ja poliitilises korralduses peab kristlane salamisi teostama Kiriku kosmilist liturgiat. Siis me mõistame lõpuks, et eshatoloogiaga kaasneb paratamatult katastroofiline ja „kriitiline” mõõde, ka kreekakeelse sõna krisis etümoloogilises tähenduses, mis tähendab otsustamist; teisisõnu, meie elu ja tegusid ahistava surma surmamine.

Sellest hoolimata ei maksa iial silmist lasta, et Kristus ja tema Kirik jäävad kuni aegade lõpuni vastuolu märgiks. Kristus löödi risti ning sulane pole suurem oma isandast. Jumalariik ja seega Kirik (mis on jumalariigi salasus) moodustavad niimoodi ajaloo ja maailmakõiksuse kriitilise piiri; sest need peavad surema oma surmale ja albile sõltumatusele, et üles leida ehtne täielikkus. Kõrvuti Kirikuga kui maailma ja tema väärtuste täideviijaga kerkib märterkirik, kes on ohverdatud nagu tema Issand maailma päästmiseks ning kes on kõigi jaoks kutsutud kahetsema ja lootma.

Oikumeeniline töö

See töötaks välja euharistilise eetika, mis suudab meie maailma tehnilisele vägevusele anda ehtsalt ülestõusmise-suunitlust, et inimkond ei moonutaks maad, vaid muudaks ta ümber. Elavat Issandat saab ju vastu võtta ainult euharistilise epikleesi alandlikkuses, ainult selle kaudu saab oikumeeniline liikumine hoida alal prohvetlikkust ja vaimulikkust. Kirik ei tohi siin enam olla lihtsalt maailmasisene tööriist, mida pealegi koormab lõhestatusepatt; küsimus on siin hoopis muus, nimelt osaduse kõige suuremas salasuses, mis avaneb ühtaegu nii jumalikule valgusele kui ka kogu inimkonnale. See teeb Kirikust südame-teadvuse, kus Kristus on ise kohal ja kelles me oleme kõik „üksteise liikmed”. Olivier Clément’i sõnutsi ei tohi teoloogiline kõne seetõttu enam kunagi olla üksildane kõne, mis väljendaks ainult meie objektiivset antust, vaid see peab olema osadusekõne selles kiriklikus ruumis, kus me pole enam eraldatud millestki ega kellestki. „Palugem Issandalt rahu kogu maailmale, head seisu Jumala pühadele kogudustele ja kõikide ühinemist!” Õigeusu Kirik on juba sajandeid seda ekteeniat oma teenistustel korranud, tuletades niimoodi usklikele meelde, et kõigi ühinemine ja kristliku maailma ühtsus peavad olema meie vaimuliku hoole keskmes. Kuidas saakski see teisiti olla? Kuidas me saaksime ühtsust taotledes lahutada üksteisest palve, ühistegevuse maailmas ning teoloogilise dialoogi? Metropoliit Meletiuse ühest veel avaldamata tekstist toon välja järgmise lõigu, mis kirjeldab meie praegust põgenikuolukorda:

Õigeusk on tänapäeva maailmale andnud edasi nõude orgaaniliselt ühte sünteesida pühakiri, liturgia, askees ja teoloogia. Ta on andnud edasi arusaama vastastikusest teenimisest Kristuse ja Püha Vaimu, sakramendi ja vabaduse vahel. Ta on ka edasi andnud mõtte Jumala täielikust nõrkusest tema kõikvõimsuse sees, Jumala ristilöömisest, et inimene saaks jumalikustatud. Ta tuletab meelde, et kristluse „vertikaalne” ja „horisontaalne” mõõde on lahutamatud ning et „vennasakramendil” poleks mingit „tähendust väljaspool altarisakramenti”, kuna just seal saab inimene oma hingamise rahus ja ilus tagasi ja kuna armulaualiturgias endas puhastub ja süveneb „tundlikkus” vaimu suhtes. Õigeusk tuletab ka meelde, et dogma pole ajast ja arust sundus, vaid austuse vahend, aru kiitus; samal ajal muudab ta selle suhteliseks apofaatilise lähenemisega salaasjale, ja selle vastuoluga, et ligipääsmatu muudab end pöörasest armastusest selliseks, et Temast saab osa saada.

Õigeusus on Jumala abiga ja ustavusest küll säilitatud kirikuisade aaret, kuid seda saab tänapäeval elavaks muuta ainult siis, kui ta avaneb läänele omastele armuvägedele. Just sellepärast on tal vaja reformatsiooni tunnistust, tema eksistentsitunnetust, tema kriitilist vaimu, piiblitundmist, eksegeetilist teadust, kui see suhtub salasusse austusega. Ja tal on ka vaja Rooma tunnistust, mis näitab Kiriku universaalsust ja ühtsust kogu maailmas; samuti tõsist hoiakut ajalooprobleemide lahendamisel. Sellest eht-õigeusu vaatepunktist peaks Rooma saama oma koha osaduse üleüldise keskusena, „armastusevalitsuses” ning reformatsioonist võrsunud Kirikud peaksid mõtlema selle üle, et Sõna on lihaks saanud ning et Vaim, mis Sõnale mõtte annab, on Kristuse sakramentaalses Ihus.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit