Kiriku kopsud koguvad jõudu

Kloostreid on ikka nimetatud Kiriku kopsudeks: need tagavad Kiriku vaimuliku hingamise, mis toidab Kiriku ihu, kogu usklike kogukonda. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik hingab alates novembri keskpaigast kahe kopsuga: esiteks Saaremaa Reomäe Aulise Eelkäija Ristija Johannese ja Apostel Andrease püha klooster ja teiseks rajatakse  Hageri lähedale Kirikla külla Püha Mäeisade kloostrit.

Tallinnast pooletunnise autosõidu kaugusel Kirikla külas rajatakse seitsmehektarilisele maa-alale ajutist kloostrist, tulevikus on kavas seda oluliselt laiendada.

Praegu elab nelja kelliaga (mungakong) kloostris kaks munka: Haapsalu piiskop Damaskinos ja isa Paisios. Kaks eestlasest kloostrielanikku on peatselt lisandumas, ütleb EAÕK Haapsalu piiskop Damaskinos. Kuna 1930. aastatest pärit, praeguseks korda tehtud talumajja saab kaks kelliat veel juurde ehitada, on kloostris ruumi kuuele mungale. „Huvilisi on praegu palju,” sõnab piiskop.

Metropoliit Stefanus on pikka aega soovinud taastada Eesti kloostrielu. Praegu elab Saaremaal Reomäe kloostris õde Porfyria ja kuuletujana õde Maria. Haapsalu piiskopi Damaskinose sõnul on üks kuuletuja peatselt lisandumas.

Haapsalu piiskop Damaskinos on mõlema kloostri vaimulik isa ning meeskloostri loomise eest vastutaja. Tema sõnul otsustas kohavaliku mitu asjaolu: „Piiskopina pean tegutsema Tallinnas ja meile tuli mõte, et peaklooster võiks olla Tallinna lähedal.” Isa Damaskinos otsis sinnakanti sobivat kohta, kuid ükski ei sobinud: mõnes kohas oli maad liiga vähening mõnel pool kirik kohe tee kõrval. Kirikla külla kloostri rajamine oli arhont Urmas Sõõrumaa mõte, sest ta elab seal lähedal ja tema pere on sealt pärit. „Kevadel, kui külastasime koos Athose mäge, kõnelesime, milline oleks kloostrielu tulevik Eestis, ja pärast reisi tuli mõte, et see siin oleks sobiv koht,” ütleb valitseja Damaskinos. Novembris kiitis EAÕK täiskogu kloostri asutamise heaks.

„Oluline kloostri rajamisel on see, et selle asutaks keegi, kes on ise elanud kloostritraditsioonis,” lausub vaimulik isa Damaskinos, kes oli aastaid munk Athose mäe Ksenofontose kloostris. „Ma olen hästi õppinud Athose mäe traditsiooni.”

Athose mäe traditsiooni järgi püüavad mungad teha täpselt nii, nagu on seda teinud eelmised põlvkonnad. Sama püüab Haapsalu piiskop Damaskinos ka Kiriklas ja Reomäel teha.

Kirikla kloostri teine munk, isa Paisios, on elanud varem Soomes kloostripärases keskkonnas, samuti on ta viibinud pikalt Athose mäel Ksenofontose kloostris koos piiskop Damaskinosega, kes toona oli veel munkpreester. „Meil on kogu aeg elav ühendus Ksenofontose ja Reomäe kloostriga tihedalt seotud Põhja-Kreekas Bulgaaria piiri lähedal asuva Akritohori kloostriga,” kõneleb piiskop. „Saame sealt pidevalt vaimulikku toetust.” Näiteks isa Paisiose pühitsusel osales kaks munka Ksenofontose kloostrist, siinsed kloostrielanikud külastavad sageli Ksenofontose ja Akritohori kloostreid. Pühalt Mäelt saavad Kirikla kloostri mungad ka praktilist kogemust: mida peab arvesse võtma uue kloostri loomisel.

Ksenofontose ja Akritohori kloostrid toetavad Eesti omi ka materiaalselt: Kirikla ja Reomäe klooster saab Kreekast näiteks küünlaid, viirukit ja ikoone, mida on vaja igapäevaseks kloostrieluks. Akritohori nunnad toetavad õmblustöödega. „Saame alati küsida nõu prosfora küpsetamisest ehitustöödeni, kuidas planeerida uue kloostri rajamist ja ehitada kabelit,” lausub piiskop Damaskinos. „Kõik see on väga kasulik, neil on vastused valmis. Kui ise peaksime algusest uurima, võtaks palju rohkem aega.”

Kirikla klooster, nagu ka Reomäe oma, järgib Athose mäe pärimust, mille järgi kõige olulisem palveaeg on öösel. Athosel järgib kloostri elurütm päikese tõusu ja loojumist, ent Eestis ei saa seda teha, sest päike tõuseb ja loojub suvel ja talvel väga suure ajalise erinevusega. Seepärast on Eesti kloostrite päevakava püsiv.

Kloostrielanikud tõusevad tavaliselt kell kolm hommikul ning siis on isikliku palvereegli aeg. Kell neli algab teenistus, kui piiskop või preester on kohal, peetakse jumalik liturgia. Pärast seda lähevad mungad veel puhkama, ja pärast ärkamist siirduvad tööd tegema, olgu selleks kloostri ehitus ja koristamine Kiriklas või Haapsalu piiskopi jaoks tööasjade ajamine Tallinnas. Pärast lõunasööki, kella viie-kuue paiku õhtul peetakse õhtuteenistus ja pärastõhtuteenistus ning seejärel on kloostrielanikel vaba aeg: saab lugeda või käia jalutamas. Kui kloostris viibib veidi enam inimesi, toimub vestlus, öörahu saabub kella 11 paiku.

Palvereegel sõltub inimesest ja pühitsuse astmest ning suures skeemas võib see kesta ka kolm tundi. Tavaliselt loevad mungad jeesuspalvet Taaveti lauludega ning ka kirikuisade tekste. Mitmed Püha Mäe vanakesed, näiteks püha Paissi Athoselt, püha Porfiiri Kafsoalyviast ja vanake Emilian Simonopetralast on öelnud: kõige olulisem on see, et on igapäevane isiklik aeg Jumalaga. Haapsalu piiskop ütleb, et see oleneb ka inimesest, päevast ja olukorrast, milline palve talle sobib: „Vahel on jeesuspalve väga raske ja Taaveti laulud on olulisemad või kui psalmid on liiga paljusõnalised, siis jeesuspalve on lihtsam lugeda,” selgitab piiskop Damaskinos. „Kui ei suuda üldse keskenduda, siis laulame, sest lauldes on lihtsam keskenduda.”

Milliseid töid kloostrielanikud teevad? Praegu ehitavad nad kloostri ajutisse hoonesse kabelit ning sätivad seda alles korda. Tulevikus on munkadel kavas hakata küünlaid tegema ja ehk ka viirukit nii Eestis kui ka Soomes ja Skandinaaviamaades tarvitamiseks, sest Põhjalas pole ühtegi kohta, kus viirukit tehakse. Reomäe klooster teeb õmblustöid, mis on Kirikule väga vajalik ja toob samuti raha sisse.

Kreeka kloostrid on oluliselt paremal järjel kui Eesti omad. Kreeka kloostrid on saanud tuhande aasta jooksul kingitusi: näiteks on Ksenofontose kloostril metsa, põlde ja Ateenas kortereid — kloostril on kindel sissetulek. Eestis on kloostrid uued ja sissetulek samahästi kui puudub. Haapsalu piiskopi sõnul on seepärast väga vajalik otsida lahendusi, et klooster saaks igapäevaselt elada.

Kloostreid on maailmas erinevaid, osa on avalikkusele avatud ja osa suletumad. Katoliku traditsioonis on mõned kloostrid täiesti suletud või on seal piiratud alad, kuhu külalised saavad minna ja kuhu mitte. Õigeusu maailmas on enam levinud mõtteviis, mille kohaselt kloostrid peaksid olema kõigile avatud. 

Eesti kloostrite vaimulik isa Damaskinos rõhutab, et kloostrid on kiriku kopsud, alati inspireerimas ja aitamas ilmikuid. Ilmikud omakorda toetavad kloostrit, sest nende toetuseta kloostrid toime ei tuleks. Kloostrid toetavad ka vaimulikke, preestreid ja piiskoppe. Siin on alati koht, kus saab rääkida kellegagi, saab tulla teenistusele, saab veidi maailmast puhata, teha füüsilist tööd. Kloostris on väga vaikne ja rahulik õhkkond ning alati saab nii mõndagi õppida. Piiskopi sõnul on kloostrites teenistuskord alati täielikum kui kogudustes ning seetõttu on eriti vaimulikel hea tulla kogema, milline võiks teenistuskord olla.

Kloostrid on üldjuhul ka kaunid kohad, kus inimesed saavad tutvuda õigeusuga. „Seepärast tahamegi ehitada ilusa kloostri,” sõnab piiskop.

Veel paarikümne aasta eest ei käinud Athose mäel kuigi palju külalisi, ent nüüd on olukord muutunud. Athose mäel pakuvad kloostrid külalistele tasuta sööki ja ööbimiskohta. „Soovime, et iga inimene saaks külastada kloostrit ja saada hingerahu,” lausub piiskop Damaskinos. „See pole alati munkadele lihtne.” Ta meenutab, kuidas nooremad mungad olid lähedased Katounakia püha Efraimiga, kes külastas sageli ka Ksenofontose kloostrit. „Küsisime temalt,  kuidas peaksime elama, sest me ei oska niimoodi paastuda nagu teie,” jutustab Haapsalu piiskop. „Ta vastas, et teie põlvkonna askees ei olegi range paast nagu meil, vaid külalislahkus. Toona oli kaks külalist päevas ning nüüd, kui on sada ja rohkem külalist päevas, siis saan aru, miks vanake nii ütles.”

Eestis pole kummaski kloostris kuigi palju ruumi külaliste võõrustamiseks. Reomäe on suletud paastupäevadel ehk esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti, sest kloostrielanikud vajavad ka rahulikku palveaega. Kiriklas pole praegu veel täpsemat päevakava, aga tulevikus annab klooster sellest teada. Kirikla klooster ei saa praegu vastu võtta öömajalisi, välja arvatud kloostrielust huvitatud mehed. Tulevikus loodab klooster küll ehitada külalistemaja. Reomäel on väike, paari kohaga külalistemaja. Ent nii Kirikla kui ka Reomäe lähedal asuvad mitmed ööbimiskohad. Ja teenistused on alati kõigile avatud.

Piiskop Damaskinos rõhutab, et kloostris on oluline konkreetne pärimus ja konkreetsed vanakesed, kellelt õppida. Athose mäe pärimust kandis nii Karjalas Konevitsa kloostri rajaja Arseeni, kes oli Pühal Mäel Vatopedi kloostri munk, ning ka Kiievi koopaklooster.

„Meie kirik on väike, aga usun ja loodan, et meil on Athose mäe kloostripärimuses sügavad juured, meil on olemas sügav kogemus ja saame pakkuda inimestele midagi tõelist ja autentset,” lausub Haapsalu piiskop Damaskinos kohtumise lõpetuseks. „On parem, et meil on vähem väiksemaid kloostreid kui see, et oleks palju suuri ja halbu kloostreid. Seepärast peavad kloostrid kasvama aeglaselt. Kui tuleb liiga palju kuuletujaid, ei jõua nad õppida kloostrivaimsust. Tuleb õppida oma vanakeselt, kuuletudes talle, mitte raamatutest. Kui on liiga palju kuuletujaid, siis vanake ei jõua kõiki õpetada.”