Laanemetsa Peeter-Pauli kogudus

LAANEMETSA PEETER-PAULI KOGUDUS

Enne Laanemetsa koguduse asutamist kuulusid siinse piirkonna õigeusulised inimesed Karula ja Hargla (hiljem Mõniste-Ritsiku) kogudustesse. Kuna mõlemate kihelkondade piirid olid väga laiad ja koguduste hingearv suur, siis otsustas vaimulik valitsus nende vahele uut kihelkonda asutada. Keskkoht leiti Laanemetsa mõisa ligidal postitee ääres. Seal oli üks karjalaut ja sepikoda, mis seisid tühjana. Tolleaegne Laanemetsa mõisaomanik parun Strandman laskis neid natuke parandada ja üüris karjalauda kiriku jaoks välja 150 rubla eest aastas ning sepikoja kirikuteenrite eluruumideks. Uue kihelkonna piiridesse jäi kolm valda Koikküla, Laanemetsa ja Taheva. Hargla õigeusu kirik viidi üle Mõniste-Ritsikule, kuid uue kihelkonna nimeks jäi esialgu Hargla – samanimelise luteriusu kihelkonna järgi.

Uus-Hargla nimeline kihelkond loodi 17.09. 1850. Viis aastat töötasid kirik ja kirikuteenrid lagunenud, mustades, külmades ja niisketes ruumides. Suurtel pühadel ei mahtunud rahvas palvetamiseks ruumidesse. Kirikuinventar peaaegu puudus, ei olnud eriti pühakujusid ega alust, kuhu asetada küünlaid. Katus laskis vett läbi.

Vaimulik valitsus leidis võimaluse uue kiriku ehitamiseks. Vene kroonu poolt kingiti 16 000 rubla. 1855 olid ehitused valmis ja 01.04 asus preester uude majja elama. Kirik pühitseti 07.10.1855 ausate apostlite Peetruse ja Pauluse auks. Taolised puukirikud olid ehitatud Valka (1847), Mõniste-Ritsikule (1855) ja mujale.

1859 oli avatud 4 kooli: kihelkonnakool kirikumajas leeri ja rahvatoas, kaks abikooli Koikküla ja 2 abikooli Taheva vallas.

Surnuid maeti esimese viie aasta jooksul Hargla luteriusu surnuaeda, kuid kiriku ehitamiseks mõisa maade võõrandamisel võeti maad ka surnuaia jaoks.

Koguduse hingede arv oli 1850 – 1386 hinge, 1870 – kuni 2000. Kuid siis tuli pööre. Paljud hakkasid tagasi luteriusku naasma. Põhjused olid mitmesugused. Kui mõisnikud müüsid talu krunte või rentisid maad välja, siis andsid nad eesõiguse sageli luteriusulistele. Vallavalitsuste ja kohtute organiseerimisel seati jällegi ametisse pigem luteriusulisi talupoegi. Õigeusulisi sunniti maksma luteri kirikule, õpetajale, köstrile ja koolide ülalpidamiseks. Selline suhtumine mõjus õigeusulistele rõhuvalt ja nad hakkasid usust taganema. Paljud õigeusulised maata talupojad rändasid välja Venemaale ning asutasid seal õigeusklike eestlaste kolooniaid.

1927 kuivas kogudus kokku kuni 600 hingeni ning õigeusuliste arv piirkonnas järjest langes. Eesti Vabariigi esimesel perioodil tegutsesid piirkonnas agaralt adventistide usulahu jutlustajad, kel õnnestus endaga haarata ka hulk õigeusulisi.

Pikka aega teenis koguduses Konstantin Bogdanov 1908-1920, seejärel taas preester Nikolai Lebedev kes suri 1939 ja on maetud Laanemetsa kalmistule. Vanaduse ja viletsa tervise pärast läks isa Lebedev pensionile ja elas surmani Laanemetsas. Laanemetsa kogudust teenisid pikemat aega Aleksander Anton 1945-1953, ülempreester Valentin Savin 1958 lõpust kuni koguduse sulgemiseni 1966.

Vahetult enne surma teenis 1933 ajutiselt Laanemetsa Kirikus ka juba pensionil olev Timoteus Roi.

Koguduses teeninud vaimulikud:

Lebedev Joann oli koguduse esimene preester