Arhidiakon Justinuse preestrikspühitsusel

Mu armas Justinus!

Pea kümme aastat järjest oled sa diakonina truult oma metropoliiti teeninud, aga nüüd kutsutakse sind preestrina Jumalat teenima. Sa hakkad teenima oma Jumalat meie kiriku rüpes; sinust saab juuretis maailma taignas, just nüüd, siin ja praegu.

Liturgiast saad sa toitu oma nüüdsest põhiliseks kohustuseks – Sõna teenimiseks. Ilma et sa endale teadvustaksidki, antakse sulle armulauateenistusel kätte see, mis teeb sinust Sõna teenri. Ärgas, vooruslik, külalislahke, õpetust hoidev teener, kes ei hooli rahast ja oskab hästi majandada oma kodu ehk kogudust ning oskab täiusliku väärikusega hoida oma vaimulikke lapsi Jumala kuulekuses.

Kõik see eeldab, et sa elaksid inimeste tõelises maailmas. Ent seda oled sa juba õppinud nende pikkade aastate jooksul diakonina minu kõrval.

Preestrikspühitsus – nii nagu see on meile Uue Testamendiga antud – on ühtaegu Kiriku ajaloost ja teisalt sellest lahtirebimine, leek, vaheetapp ülestõusmise teel.

Lahtirebimist, tuld, liikumist ülestõusmise poole elad sa kõige jõulisemalt läbi iga kord kui teenid jumalikku liturgiat. Euhariastia on Kiriku süda, see on kese, lõplik ja ülestõusmisest lahutamatu. Iga armulauateenistus, iseäranis pühapäevane liturgia, sümboliseerib ühtaegu Paasat ja Kaheksandat päeva. Päeva, mil aeg läheb üle igavikuks. Kõik kes me siin oleme ja sinu rõõmust osa saame, teame seda.

Külalislahkuse kaudu oma ligimese suhtes pead sa maailma poole pöörduma. Me ei anna endale paraku eriti sageli aru, et tõeline patt Kirikus on jätta inimesed ilma armulaua peost, eemale Kristuse kutsest. Me kardame, et see maailm tahab meilt abi ja meie ajastu suurim traagika seisnebki selles, et me ei julge näha iseennast nii nagu me oleme. Maailm on vaesem kui ta unustab ära, et tõelised vaesed ongi Kiriku elu põhjus, Et Kirik pole üksnes üks institutsioon teiste seas, sest Kristus, tema pea, ei ole institutsioon, vaid Ta on nende jaoks, kes kannatavad ja nende jaoks, kes ei ole Teda veel tunnistanud, väärtus, mis juhatab südamed õrnuse, lihtsuse, alandlikkuse poole… Päevani, mil väljaspool Kirikut pole enam ühtegi vaest!

Ja veel, Jeesusele Kristusele pead sa aru andma oma elu ja kõikide tegude eest, sest nüüdsest oled sa määratud samamoodi, nagu kõikide aegade prohvetid, kõndima ühte sammu oma õpetaja, Jeesuse Kristusega. Lisaks tänahommikusele preestrikskutsumisele oled sa kutsutud ka kuningriiki ja ma ei saa siinkohal kordamata jätta apostel Pauluse sõnu Timoteusele (2Tm 4:2,5) “Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega; aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!“

Hoolimata sellest, et sa pead preestrikspühitsust kandma haavatavas hinges ja kehas, ole valvas, et sa oleksid tähelepanelik ümbritseva maailma suhtes selle ilus, suuruses ja keerukuses. Ainult nii saad sa igale inimlikule olukorrale vastust anda. Kaugel kõikvõimalikust eluvõõrast dogmatismist ja sektantlikust äärmuslusest, kandmata sõnu, mis ei kõneta.

Kus sa iganes ka poleks, otsi lakkamatult oma Issanda palet, sest tema üksi on Kuningriik: lase tal oma armastusega südant haavata ja sa mõistad, et kui sa armastad, siis sa valitsed; kui sa vaenad, siis sa sured ja viimsel kohtupäeval oled sa vastutav kõikide nende eest, keda sa oma kõrkuse pärast ei toonud ühes, vaid lasksid üksi sellele teele jääda.

Mu armas Justinus!

Astu nüüd altarisse ja juhata meid endaga Issanda poole. Anna meile leiba ja veini, et me ei sureks. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

1. detsembril 2013

Tallinna Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna katedraalkirikus