Põltsamaa koguduse 130. aastapäev ning Ristiülendamise püha
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Ma tunnen suurt rõõmu olles täna siin teie seas, et tähistada teie koguduse 130 aastapäeva ja seda veel tänasel imelisel pühal, meie jumaliku Päästja Jeesuse Kristuse risti ülendamise päeval.
Kasutan juhust, et tänada kogu südamest isa Stefanit, kes on kõik need aastad pühendunult teie kogudust hingehoidjana teeninud. Ta oli hea hoolekandja juba oma tavatöös: leevendas kannatusi ja lohutas haigeid enne, kui ta võttis ette järgmise sammu ja sai ustavaks ning pühendunud hingehoidjaks, seekord Kristuse ja Tema kiriku heaks. Samuti tänan südamest isa Kristjanit, kes nüüd hoiab teie kogudust sama pühendumusega kui tema eelkäija, seda oma lahke naeratuse ja talle omase sügava alandlikkusega.
Nii kulgeb ja on kulgenud meie elu Kristuses juba üle sajandi, hoolimata ajaloo keerdkäikudest. Jah, kallid vennad ja õed, teie õigeusklikest esivanemad kogesid suurt tagakiusamist selles linnas, mis meid täna nii külalislahkelt vastu võtab. 20. sajandi alguses hävitati nii mõnigi meie pühakoda ning nende liikmed aeti laiali.
Kuid teie olete täna siin: ustavad oma usule ja traditsioonidele. See püha Risti mälestuspäev sobib teile siia suurepäraselt: teile, kes te olete oma vanavanemate ja vanemate innukad järeltulijad; teile, kes te omakorda, kui aeg kätte jõuab, annate tõrviku edasi oma lastele sama veendumuse ja kiindumusega sellesse pühakotta, mis on teie vaimulik kodu. Palun võtke vastu meie püha Eesti õigeusu kiriku uhkusetunne ja lõpmatu tänulikkus. Tervitagu meie Kõigeväeline Jumal oma paradiisis kõiki neid, kes on siin oma usuteed käinud esimesest päevast kuni tänaseni. Ütleme neile sügava tänu märgiks: „Igavene mälestus“!
Aastal 326 pärast Jeesuse Kristuse sündi läkitas keiser Konstantin oma ema, püha Helena, Jeruusalemma, et ta otsiks üles meie Issanda püha Risti asukoha ning Haua, kuhu Tema püha ihu asetati pärast ristilöömist. Mõlemad olid peidetud varemete alla – keiser Hadrianus oli algatanud suured ehitustööd linna laiendamiseks ning lasknud ehitada suure paganliku templi, mis oli pühendatud Aphroditele ning rajatud Kolgata mäele eesmärgiga takistada kristlastel palvetamast seal, kus meie Issand ristile naelutati.
Ligikaudu kolmsada aastat jäi meie Issanda Jeesuse Kristuse Rist kadunuks, mattununa sügavale rusude alla, tohutu prügi- ja haisva jäätmekihi sisse. Otsimis- ja väljakaevamistööd olid äärmiselt rasked ja vaevarikkad, kuni ühel hetkel jõudis püha Helena paika, kus pärimuse järgi kasvasid lõhnavad taimed ja ohtralt basiilikut.
Kohe andis ta käsu kaevata just selles kohas ning äkitselt, aastal 336, ilmusid nähtavale kolm risti ja kolm naela, mida usuti olevat kasutatud Jeesuse ristilöömisel. Ent milline neist oli Jumaliku Risti löödud Issanda rist? Kuidas seda kindlaks teha? Just sel hetkel möödus sealt matusetseremoonia — surnu saadeti viimsele teekonnale. Otsustati asetada igaüks neist ristidest kordamööda lahkunu peale, lootuses, et Jumal ilmutab ime. Ja nii sündiski: üks neist ristidest puudutas surnukeha ning see ärkas silmapilkselt ellu. Selle ime läbi leiti üles tõeline Rist, millele oli olnud naelutatud Jumala Poeg. Püha Helena ja kõik kohalikud võimuesindajad, kes teda saatsid, langesid põlvili püha Risti ette ning austasid ja kummardasid seda sügava usu ja ülevoolava aukartusega.
Uudis levis Jeruusalemmas hämmastava kiirusega. Üle kogu linna tõusis võimas hüüdlainetus — Püha Linna kristlik rahvas avaldas valjuhäälselt oma soovi näha samuti püha Risti, et saada osaks au Tema ette kummardada ja Teda suudelda. Sama aasta 13. septembril pühitses püha Helena sisse uue basiilika, mille ta oli lasknud ehitada Kolgata künkale endise paganliku templi asemele. Järgmisel päeval, 14. septembril, tõstis patriarh Makaari Risti kõrgele üles oma ambonilt, et loendamatu hulk usklikke, kes olid sinna kogunenud, võiksid seda näha. Saades risti hiilgusest valgustatud, hüüdis rahvas hardusega: „Issand, heida armu!“
Sellest päevast peale määrasid meie pühad isad selle suure püha toimumise kuupäevaks 14. septembri — mida me ka täna hommikul pidulikult mälestame.
Kuid püha Risti ülendamise ajalugu ei lõpe sellega. Ligikaudu kolmsada aastat hiljem, aastal 614, tungisid pärslased Jeruusalemma, rüüstasid linna, hõivasid selle ja viisid kaasa hulgaliselt vange, nende seas ka patriarh Sakaria. Samuti ei unustanud nad endaga kaasa võtta püha Risti, mille nad viisid oma kodumaale. Neliteist aastat pärast neid traagilisi sündmusi vallutas keiser Herakleios sõjaväega pärslaste pealinna, vabastas kristlastest vangid ning võttis tagasi püha Risti. Koos patriarh Sakariaga viis ta selle tagasi Jeruusalemma, läbides ka Konstantinoopoli.
Saabudes Pühasse Linna, pani keiser oma krooni maha, võttis jalanõud jalast ning kandes püha Risti oma õlgadel, tõi selle tagasi Kolgatale. Nagu tema eelkäija, tõstis ka patriarh Sakarias Risti 14. septembril basiilika ambonil üles, ning rahvas vastas talle sügava usu ja liigutusega, lauldes tuntud tropari: „Päästa, Issand, oma rahvas ja õnnista oma pärisosa…“
Aastaid hiljem jagati püha Rist kaheks osaks: üks osa jäi Jeruusalemma, kus see säilitatakse osaliselt tänaseni patriarhaadi reliikviahoidlas Kolgata all ning osaliselt pühal Athose mäel. Teine osa viidi koos ristilöömise naeltega Konstantinoopolisse.
Oma jumalateenistustes ei vaatle ega austa kirik Kristuse püha Risti kui surmariista, vaid kui ülestõusmise sümbolit. Tema vägi ei seisne üksnes selles, et meie jumalik Päästja laskis oma kalli vere selle peale voolata, vaid ennekõike selles, et olles sellel risti löödud, ilmus Ta elu ja surma Isandana — nii hetkel, mil Ta andis oma vaimu Ristil, kui ka siis, kui Ta üksinda hauas olles tõusis surma võitjana surnuist üles. Nii kinkis Ta meile kindla vabaduse, pääste ja pühaduse.
Just see ongi Risti tähendus meie elus. Maailm, mis seisab Jumalast kaugel, ei ole suuteline mõistma seda tõde ega seda vastu võtma — seepärast on tema kannatuste koorem talle talumatu. Kuid inimene, kes kannab Jumalat oma südames, vaatab kõike teise pilguga. Ta mitte ainult ei mõista ega võta omaks eelnevalt öeldut, vaid nõustub ka ise kandma omaenda risti — mitte kui sisemise leppimise või passiivse alistumise märki, vaid kui tänuohvrit Jumalale.
Kristlane teab veendunult, et Tema, kes kutsub meid oma risti kandma, on surematu ja patuta Issand — Tema, kes oli esimene, kes ebaõiglaselt mõisteti Ristile; Tema, kes kannatas selliseid piinu, mida ükski teine elav ei suudaks eales kanda; Tema, kes vastavalt psalmile 91 (15–16) „on alati selle kõrval, kes on kitsikuses… et näidata talle oma päästet“.
Just sellepärast ütleb püha Peetrus oma esimeses kirjas (2:21): „Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes…“
„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle,” ütles Issand (Mk 8:34). Kui keegi tahab tulla minu järel… siis võtku oma rist ja järgnegu mulle… Kristuse kutse on ühtlasi kolmekordne tingimus, et inimene saaks läbida selle proovilepaneku ning läbi mille saab ta tunda päästet ja vabadust, mida Kristus pakub talle oma ristisurma kaudu; et inimene liiguks teoreetilisest usust praktilise ja elava usu poole.
Esimene tingimus puudutab inimese vabadust — vabadust valida see tee vabast tahtest. Kristus on selles osas väga selgesõnaline: mitte keegi ei ole sunnitud Teda järgima. Kedagi ei survestata, kedagi ei ähvardata: „Kui keegi tahab.“ Ainult see, kes seda täielikult südamest soovib, võib Talle järgneda.
Teine tingimus on enda mina salgamine. „Kes tahab mulle järgneda…“ see salaku kõik, mis seob teda tema halbade harjumuste, kirgede ja selle maailmaga — kõigest, mis hoiab teda vangis argipäeva raskuste, maiste kiusatuste või isegi nende asjade kaudu, mis näivad esmapilgul mitte olevat halvad, kuid ei sobi kokku tema veendumuste ega otsusega järgida Jeesust.
Oma risti õlule võtmine ei ole tühine tegu ega juhuslik hetkeline otsus. Oma risti kandmine on igapäevane ja väsimatu võitlus. Ükski rist ei ole kerge. Just seetõttu rõhutab Kristus, et ainult läbi enese salgamise saab inimene vabaneda kõigist nendest koormatest, mis teda painavad, et ta võiks kord jõuda oma lõppeesmärgini — igavese päästeni.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Meile, õigeusu kristlastele, ei ole ülestõusmist ilma ristilöömiseta, ja ilma ülestõusmiseta ei saa olla Kirikut. Tuletagem meelde, mida ütleb püha Paulus oma esimeses kirjas korintlastele (15:14): „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“.
Meie, õigeusu kristlased, mõistame Risti ja ristilöömist kui teenimist, armastuseohvrit Kristuse eeskujul, kui võitlust kõigi kuratlike jõudude vastu; „selle maailma vürsti vastu, keda Kristus on tulnud välja heitma“ (Jh 12:31). See on võitlus selle maailma vürsti vastu, kelle tegusid Kristus on tulnud hävitama — tegusid nagu isekus, silmakirjalikkus, vale, vaesus, haigused, mitmesugused survestamised, ebaõiglus, ebavõrdsus ja kõik need nähtused, mida kurjuse hävitavad jõud üle kogu maailma põhjustavad.
Kristus, kes on Ristil oma võidu saavutanud, valgustagu ja päästku meid. Ja Tema ise, tegutsedes meie kaudu selles lootusetus ja oma tõelised väärtused kaotanud maailmas, tehku meist ülestõusmise kogemuse tunnistajad — et tõeline rõõm võiks täita kogu maailma ning kõik oleks täidetud optimismi, lootuse, rõõmu ja rahuga. Aamen!
+Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
14.09.2025
