Avaleht/Nädala jutlus/Pühapäev pärast ristiülendamise püha

Pühapäev pärast ristiülendamise püha

Mk 8,34-38 ; 9,1.

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Tänahommikusel mitme piiskopi peetud liturgial on Kihnu saare jaoks eriline tähendus, sest õnnistab suuremate restaureerimistööde lõppu selles armastatud pühakojas, mille üle me nii uhked oleme.

Sellele lisandub veel üks oluline sündmus – meie keskel on täna oikumeenilise patriarhaadi uus metropoliit – Rootsi, Skandinaaviamaade ja Põhja-Euroopa metropoliit Kleopa, armastatud vend Issandas. Olgugi, et ta on hiljuti oma piiskopi-istmele asunud, et täita nüüdsest metropoliidi ametikohuseid ning hoolimata suurtest muudatustest, mis see tema ellu on kaasa toonud – tuli ta Rootsi ju Ameerika Ühendriikidest – oli ta kohe varmalt nõus meie küllakutsega ning on täna siin, et meie kirikuga tuttavaks saada.

Et talle meie südamlikku rahvast esitleda ja omavahel tuttavaks saada, on Kihnust paremat kohta raske leida. Soovime talle kõik omalt poolt teretulemast ja suurt ning rikast vaimulikku kogemust sellel vaimulikul külaskäigul siia Põhja-Euroopa nurka.

Lõpuks tuleks mul tänada kõiki suuri ja väikeseid heategijaid, kes on nõu ja jõuga andnud oma panuse selle pühakoja nii vajalike restaureerimistööde lõpuleviimiseks. Usalduse ja abiga on nad austanud seda saart ja selle rahvast. Et armurikas Issand tasuks neile sajakordselt!

Eelmisel pühapäeval, ristiülendamise pühal, ütles Kristus meile, mida ta meie heaks oli teinud ; kuidas ta meid oma sõna ja imedega valgustas, kuidas ta meid Risti ja Ülestõusmise läbi päästis.

Tänane evangeeliumilugemine kõneleb sellest, mida meie omakorda saaksime Tema või pigem iseendi heaks teha. Kui keegi tahab käia minu järel… Jeesus, vastupidiselt ennast pealesuruvale ja vastandavale kurjale, ei sunni kedagi: Kui keegi tahab käia minu järel, salaku oma mina (see tähendab vana mina ja valelik elu), ja võtku oma rist (see tähendab, et ta võtaks enda peale oma olemasolu õnnetused ja raskused, et ennast salata ja armastada Kristust), ja järgnegu mulle (Mk 8,34).

Räägitakse, et oli kord üks tark kirjanik, kellel oli kinnisidee kirjutada monumentaalne teos ühel leheküljel, milles oleks vaid üks kirjarida, kus ühe ainsa sõnaga oleks kokku võetud kõik tema mõtted ja teooriad. Pärast pikaaegset juurdlemist jõudis ta järeldusele, et ei inimmõistus ega inimkeel pole võimelised selliseks väljakutseks.

Mis oli võimatu kirjaniku jaoks, sai võimalikuks kristlaste jaoks. Tõepoolest on olemas üks sõna, milles sisaldub kogu õpetus, kogu tarkus, kogu ajalugu ning kristlaskonna kogemuste suuruse kogum. See sõna on RIST.

Meie, inimpilgu, jaoks on kannatused, eluraskused ja üleastumisedki iseenesestmõistetavad. Igapäevaelu raskused, haigused, meile kallite inimeste surm, unistuste ja lootuste purunemised ja tuhanded teised suuremad ja väiksemad katsumused mõjutavad elusid ning tavaliselt kaotame me katsumuste tõttu lootuse paremale tulevikule.

Seetõttu on nüüdsest rist meie lootus, tulesäde ja tunnustäht, mis meie igat sammu juhib. Piinamisriistast, millel süüdimõistetuid hukati, on saanud aegade lõpuni meie pääste kese, meie lohutus, lootuse allikas, elu vaimulik teeviit.

Võtta oma rist ja järgneda Kristusele… Kristus, kes oma ristikandmise läbi näitab meile tõelise elu teed, hoolimata sellest, et oma ükskõiksuse ja usu puudumise tõttu reedame, hülgame ja lööme teda pidevalt risti. Ristile tõusmise hetkest alates kannab Kristus oma ihuga meie raskusi ja koormaid.

Sest tema armastus on tugevam, sügavam, tema armastuse juured on sügavamal ja sellest hetkest on kõik jäädavalt ja igaveseks muutunud !

Jah, Kristus ise näitab meile teed, mida järgida, et meie rist tema risti eeskujul oleks meile päästerõngaks keset torme, mis igal ajahetkel tõusta võivad – et ta tasakaalustaks kõiki meie igapäevaelu kibedaid muresid.

Suur ja hea uudis on see, et Jumala armastus on antud eranditult kõikidele, viimasele kui ühele, kõige suurema patustajani, viimse kui heidikuni, et ta saaks puhtaks ja ilust hiilgavaks.

Suur ja hea ja ainulaadne uudis on see, et jumalik armastus kestab igavesti, et vääramatu otsustusega meile tunda anda oma õrna ligiolu kõikide katsumuste keskel, kuni me oleme võimelised teda vastu võtma ja laskma täita ennast rõõmuga või siis teda tagasi lükata ja ennast niiviisi igaveseks kaotada.

 Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu…, seda häbeneb ka Inimese 
Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega (Mk 8,38).

Jumala armastusest, Tema lõputust headusest, osasaamisel on üks tingimus: täielik usk selle Lõpmatu vastu, kes on meie ainus ja erakordne päästja Jeesus Kristus. Jumala kutsele järgnemine on üks raske tee. Mõnikord isegi pikk ja hirmutav katsumus.

Kes meie seast on tegelikult valmis hülgama oma « mina », oma mõtete, oma väikeste huvide ja eeldatava turvatunde kitsa ringi, et paiskuda inimese silmis enamasti ebakindlasse vaimulikku seiklusesse kindlustundega siseneda uude maailma ja saada endale uus elu?

See eeldab, et me heidame ennast täielikult Kristuse käte vahele ja usaldame Talle kogu oma mina. Ühegi tingimuseta. Siin peitubki raskus: vastata kutsele, mis nõuab tundmatu usaldamist ja siirduda kõhklusteta kutsuja poole, kes pole muu kui Jumal.

Et igaüks katsuks läbi oma teadvuse, et jõuda selgusele, kas ta on läbi käinud pisarate ja surma tee rõõmu ja elu kuningriiki. Kui see pole nii, kui ta ei ole veel astunud üle päästeteekonna värava, et ta heidaks, niikaua kui selleks on veel aega, pilgu hiiglaslikule ristile, mis kõrgub kahe maailma piiripunktil. Ja et ta ei kahtleks, et suur ime võib iga hetk teoks saada. Siin ja kohe ja igal pool mujal.

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Laskem end Kristusel läbi katsuda ja kaasa haarata. Olla ühes Temaga risti löödud tähendab olla kingitud lõpmatult heldele taevasele Isale, mitte enam iseendale kuuluda, olla teiste poole pööratud.

Meie kõige sügavam soov on olla armastatud ja armastada. Sünnist peale on see, mida otsime, kuid me eksime kui ainus eesmärk on meie oma «mina». Muutkem oma rõõmud ja kannatused alandlikeks ja armastavateks ohvriandideks sellisena nagu tänahommikuses evangeeliumilugemises kuulsime. Ja kui me sel moel suudame üle olla oma  “minast”, siis see tähendabki võtta oma rist ja järgneda Kristusele, see tähendabki olla Kristusega koos risti löödud. Nii leiame Tema, Isa ja kõik teised ning me oleme ise ka lõpuks “leitud” elusana ja eluandjatena. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Kihnus, 21. septembril 2014