Jairuse tütre ülesäratamine (Lk 8, 49-56)

Armsad ülemkarjased Kristuses- Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander, 

Armsad preestrid, diakonid ning meie püha kiriku rahvas!

Pärast kõiki neid pikki kuid, mil mu tervis ei võimaldanud mul teid külastada ning õnnistada, nii nagu mul on kombeks, on armuline Issand – isegi kui ma pole täielikult veel paranenud -, oma suures helduses lubanud mul täna saada osa armust teid kõiki taas näha siin sinodaalsel jumalikul liturgial. Näha kõiki näost näkku ehedas kokkusaamises – nii nagu see on tavaks Kristuse perekonna kõigil liikmetel, kuhu meiegi kuulume. Tänane päev on minu jaoks otsatu rõõm ning soovin selle eest soojalt tänada Kõigekõrgemat taevas.  

Tänane evangeeliumi kirjakoht jutustab meile ühe kaheteistkümneaastase ja väga haige tüdruku loo. Jairus, tema isa, kes oli sünagoogi ülem, oli tulnud Jeesust vaatama, et Ta päästaks tema tütre, kuid ta siiski ei palunud enam Jeesuselt abi, sest kuulis oma lapse surmast ajal, mil rahvahulk tema maja juurest möödus. 

Kuid Jeesus ei lasknud ennast Jairuse olekust häirida. Ta astus tema kotta ning läks tüdruku juurde samal ajal paludes teisi, kes kõik nutsid, majast lahkuda, välja arvatud tüdruku isa ja ema ning Tema kolmel jüngril Peetrusel, Jaakobusel ja Johannesel. Ta võttis tüdruku oma kätele ning tüdruk ärkas ellu ning Jeesus ulatas ta tema vanematele. Sarnaselt Laatsaruse ülestõusmisele ning Issanda muutmisele olid sünagoogi ülem, tema naine ning Jeesuse jüngrid otsesed tunnistajad Jumala vägevale teole. 

Kuid Kristuse aeg ei olnud veel käes, Ta palus, et toas viibinud ei räägiks sellest, mida nad just olid näinud, et mitte keegi ei saaks vastu seista Tema ülesandele maailmas, nii nagu see juhtus siis, kui Kaifas ütles ülempreestritele ning variseridele: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub” (Jh 11 50), enne kui nad Ta vahistasid ning saatsid risti peale surema, sest Ta kuulutas, et on ülestõusmine ja elu. 

Meie käest kinni võttes tungib Ristilöödu selle suursuguse žestiga meie põrgusse, äratades meid surnuist üles – täpselt nagu meie ikoonid seda kujutavad. Kujutage ette, mis toimus selle rahvahulga seas, kui nad nägid tüdruku vanemaid majast naeratades väljumas, tüdruk süles. Te ütlete, et see oli hämmastav? Kas Jeesus pole Jumal, kas Tal ei olnud võimu nõnda käituda? Kindlasti oli ning just sel viisil peame me seda sündmust mõistma ning rõõmustama, sest meie Jumal armastab meid ning soovib, et me elaksime alati rõõmus.  

Meile on antud võimalus elada siin maa peal õnnelikult just sellistena nagu me oleme. Olla Kristusega ühes ning saada jõudu Tema hiilgava ülestõusmise valgusest, mis ei luba surma varjul meie peade kohal rippuda. On olemas vaid üksainus kurbus, mis meid võib kimbutada ning see on kurbus selle üle, et me pole suutnud vastu võtta pühadust, et saada tõeliselt pühaks.  

Ime, millest jutustab meile tänane kirjakoht, vabastab meid surmahirmust. Pattu teinud ja haige inimene ei palu  üksnes tervenemist, vaid ta avastab ka uskumatu ime: tänu Jeesusele, kes võttis omaks meie inimloomuse, saab inimene tundma Jumala väge.

Samuti õpetab evangeelium meile, kuidas elada rõõmus ja olla õnnelik selle üle, mis meil on või puudu jääb. Kirik näitab ning avaldab meile saladuse, kuidas mitte kunagi surra.

Pühitsetud Tartu ja Pärnu piiskopid, 

Armsad vennad ja õed Issandas! 

Pääsemist pakutakse kõigile inimestele. Kui me hoiame tugevasti Jeesuse käest kinni, kui me saame üheks Tema ihu ja verega, siis saame meiegi Tema sarnaselt surematuteks ning igavesteks, sest Tema on elu ja surma Issand. See, mis meis sureb, on kõik halb, mis meis leidub ning selle suremise kaudu astume taevase elu rõõmu sisse. Ärgem laskem end haarata hirmul, vaid taevasel armul; see on jumalik arm, läbi mille meie inimelu allub täielikult Jumalale. Laskem end haarata ühisest elust Jumalaga, mida meile pakutakse, kui me läheme Tema kuningriiki. Jumal on meie tõeline paradiis ning meie süda ei lakka eales rõõmust põlemast.   

Sest selline on ime, mis Issand on meile teinud. See on Tema tehtud ja see on imeline. Aamen.

+Stefanus, 

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Sinodaalne liturgia Pärnus 8.11.2020