Avaleht/Nädala jutlus/Kolmainupüha (Mt 18, 10-22)

Kolmainupüha (Mt 18, 10-22)

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Mul on väga hea meel teiega siin täna hommikul koos olla ja see rõõm väljendab ainult osa sellest, mis ma teie vastu tunnen, sest mul on teie vastu kõige hellemad tunded. Nagu isa, nagu karjane, kellest täna jumalikul liturgial lugesime, soovin kogu hingest näidata üles oma täit armastust iga oma vaimuliku lapse, siitkandi õigeuskliku kristlase vastu.

Karjane, kellest räägib evangelist Matteus (Mt 18,13-14), leiab oma kadunud lamba ning ei karda riskida ning jätta mägedesse ülejäänud üheksakümmend üheksat lammast, et minna otsima seda ainust. Tema rõõm on piiritu, palju suurem kui kohtumisel ülejäänud karjaga.

Teie metropoliidi tänahommikune rõõm on sarnane karjase piiritule rõõmule, sest on ju selge, et ühelgi piiskopil ei saa olla palavat ja kirglikumat soovi kui käia väsimatult kohtumas oma rahvaga, kõikide oma piiskopkonna inimestega ilma kedagi kõrvale jätmata, ka nendega, kes on kaugel. Ma tulen teie juurde, et täituks Issanda soov, kes ei taha, et ükski Tema liige oleks unustatud või kadunud. Sellest tuleneb ka minu piiritu rõõm, sest teid kõiki koos nähes tajun teie koguduse tähtsust, mis toetab meie kalli Eesti kaguosa iga elaniku kristliku elu jätkumist.

Tõepoolest, väljaspool kogudust varitseb kõiki oht langeda ümbritsevas ühiskonnas valitsevate lodevate eluviiside ohvriks. Tunnistada oma usku, jääda tõesse, see ei ole nagu paljud arvavad, ainult igaühe isiklik asi. See on terve kogukonna mure.

See on terve kogukond, kes koos tunnistab õigeusku. See on terve kogukond ja mitte pelk üksikisik, kes hoiab, kuulutab ja kinnitab ühel häälel ja ühest südamest Tõde. Samuti, kui üks selle kogukonna liige satub eksiteele, siis on kõikide kogukonna liikmete ülesanne ja eesmärk minna teda otsima. Võib juhtuda, et nad ei suuda seda eesmärki saavutada, aga kui nad leiavad ta üles ja aitavad teda lugupidamise ja halastusega, siis rõõmustavad nad tema üle rohkem kui ülejäänud kogukonna üle.

Evangeeliumi järgnev tekst täpsustab: “Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda 
nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna 
tagasi võitnud” (Mt 18, 15-16). Vend on tagasi võidetud, talle pole sõda kuulutatud. Jeesus nõuab, et me oleksime targad ja täis armastust, see on hädavajalik tingimus selleks, et käituda nii nagu evangeelium õpetab, nagu nõuab evangeelne süda.

See, mida siin on mõeldud tähendab, et Jeesus nõuab armastuses olemist, isegi siis, kui see on väga keeruline, isegi siis, kui me oleme sunnitud taluma väga raskeid silmapilke. Mida siis tähendab sõna “armastama”? Mida Jeesus nõuab? Et me ei räägiks teistest seljataga halba neid alandades. Mitte aga ka seda, et me säilitaksime rahu ja vaikust iga hinna eest mitte midagi öeldes ja jäädes kõige suhtes ükskõikseks. Ta soovib, et me ei hädaldaks passiivselt, kui näeme kedagi patustamas, vaid lausuksime pigem mõne targa, rahumeelse ja armastava sõna päästmaks kedagi, kes on oma patu vang ja ohver. “Räägi”, ütleb Jeesus, “proovi veenda seda, kes on sulle kurbust valmistab või kes on sulle liiga teinud”.

Ja kui ka juhtub nii, nagu evangeeliumis on öeldud, et vennalik abi probleemi lahendamiseks kukub läbi kaks või kolm korda, siis langeb inimese patukahetsusele aitamine kogukonnale. Sellest ka kogukondliku palve tähtsus. Kui me oleme ühel meelel kahekesi või mitmekesi ja palume midagi, siis meie taevane Isa nõustub sellega tingimusel, et see on tehtud Tema nimel (18, 19). Sest kõik, mida Jumal teeb, sõltub sellest, mida meie teeme ja see on äärmiselt tähtis igapäevaelus.

Ometi Jumal kehtestab tingimatu nõude, milles ta ei luba mingeid erandeid: meile antakse andeks nii nagu meiegi andeks anname. “Issand”, küsis Peetrus Jeesuselt, “kui mu vend patustab minu vastu, siis mitu korda ma pean talle andeks andma? Seitse korda?” (18, 21).

Kui keeldume andeks andmast, siis me nurjame armastuse salasuse, me keeldume võtmast oma enda päästet enda kätte. Meil ei ole kohta kuningriigis. See on täiesti selge, arusaadav ja täpne: see, mida me andeks ei anna, jääb meie vastu. Sellepärast Jeesuse vastus Peetrusele ongi: “kas või seitsekümmend seitse korda” (18, 22), mis tähendab lõpmatu arv kordi, kuni aegade otsani. Ning veelgi enam: katsumata patukahetsejat proovile panna, nõudmata temalt tõendeid, et ta pole enam uuest algusest kõrvale kaldunud ja arvestades, et selline olukord võib kesta terve elu. Vastasel juhul on meie käitumine vastupidine kõigile sellele, mida evangeelium meile õpetab ja mida ta meilt nõuab.

Mu armsad Kristuses!

Täna, kus me austame iseäranis Püha Vaimu, Tõe Vaimu, õrnuse Vaimu, kes parandab meie haavad ja täidab meie hinged kõigi oma heade andidega, pöördume Jumala poole püha Milano Ambroosi sõnadega: “Otsi mind Issand, sest mu palve otsib Sind. Otsi mind, leia mind, tõsta mind üles, kanna mind! Keda Sa otsid, selle Sa ka leiad, selle kelle Sa leiad ja nõustud üles tõstma, selle paned Sa oma õlgadele. Issand, tule, sest on ju tõsi, et ma olen eksinud, aga ma ei ole Su sõna unustanud ja ma hoian seda kui pääsemise lootust. Issand, tule, sest Sina olen ainuke, kes suudab leida oma kadunud lammast ning nendele teistele, kelle Sa jätad, Sa ei tee Sa mingit kurja: nemad on samuti rõõmsad patustaja tagasituleku üle. Tule, olgu maa peal pääste ja taevas rõõm…”. Aamen!

 

 

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Luhamaa, 05.06.2017