Läkitus meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse sündimise pühal

Issanda aasta 2021

Kristus on mind armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.

(Gl 2:20)

Armsad vennad Kristuses, Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander,

minu südamele kallid meie püha Eesti õigeusu kiriku preestrid ja diakonid,

väga austatud nunnad Püha Eelkäija Skiitast Reomäelt,

Jumalast armastatud ja õnnistatud rahvas!

„Ma näen uut ja imelikku salaasja… sõim on see koht, kus mahutamatu Kristus Jumal on magamas…”  just nii laulame koos karjaste ja inglitega sel õndsal ja rahulikul ööl, mil Jeesuse Kristuse sündimist ei saada üksi võimu tunnusmärk.

Jumal ei tule meie ellu kui hiilgav ja kõikvõimas kuningas, vaid kui oma vanemate hoole all olev õrn lapsuke. Me saame Teda tundma eelkõige Tema vaesuses ja alandlikkuses. Siin on väike laps, kes on mähitud mähkmetesse ja kes sõltub nendest, kes Teda ümbritsevad. Ta ei suuda kellelegi vastu hakata. Ta ei saa teha, mida tahab. Ta ei saa ennast kaitsta. Sellisena ilmub Ta oma sünnis ja selline on Ta hiljem oma kannatustes. Sellisena soovib Ta mind näha, et me oleksime Tema kuju järgi alandlikud ilma igasuguse võimuiha ja kurjuseta.

Ajalooliselt sündis Ta keiser Augustuse ajal, kuid salaviisi sünnib Ta jätkuvalt aastast aastasse, kuust kuusse, päevast päeva kõigi nende südames, kes Teda vastu võtavad. Just seetõttu näeme meie kõik, kes me seda püha tähistame, oma vaimusilmis „Jumalat maa peal ja inimest taevas”, sest on tõsi, et nii nagu Tema, keda ülendati meie päästeks, alandas end lihaks saades, nõnda ülendab jumalik halastus meid, kes me oleme madalal. 

„See, kes on igavesest ajast, sünnib täna Petlemmas. See, kes on igavesest ajast, saab selleks, kes Ta ei olnud. Olles Jumal, saab Ta inimeseks, ilma et Ta hülgaks oma jumalikkuse,” kirjutab püha Johannes Kuldsuu. Jumal, saades inimeseks, sünnib siin maa peal ja on nõus meid vabastama. Maailma jaoks näib Ta võimetu, kuid meie, usklike jaoks, peegeldub Tema kõikvõimsus Kolgata hällis.

Ärgem püüdkem mõista, kuidas see kõik sai võimalikuks, sest kui Jumal soovib, siis nõnda ka  sünnib. Jumala tahe avaldub kõiges ja igas olukorras. Siin, Petlemma sõimes, algab üks lugu, mis heidab kõrvale kõik muu: sünnib keegi, kes on inimlikul moel Jumal ja jumalikul moel inimene. Milline uskumatu armastus Jumala poolt, et Ta kõike seda soovis! Prantsuse jutlustaja André Sève kirjutab oma raamatus „Armastuse kohtumine”, et täna, siin hälli kõrval, ei ole „Jumal, ma armastan Sind” päev, vaid „Kuidas Sina meid armastad” päev. Jah, Jumal ei ole kuskil üleval, Jumal ei ole kuskil mujal. Tema nimi on Immaanuel, mis tähendab „Jumal on meiega”.

Ta tuli meid päästma, see tähendab, näitama meile elu teed, armastuse ja õnne teed, selleks et iga inimene − mees, naine või laps − saaks täielikult osa Jumala pääste suurest teekonnast. Just seda on meie Päästja tulnud meile pakkuma. Selline on selle püha ilu ja ime: Jeesus on lihaks saanud Sõna, Ta on täielikult Jumal…Võtkem Ta endasse vastu. Avagem oma südamed Talle, kes on öelnud: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti” (Jh 10:10).   

Kuulakem tähelepanelikult ilusat lõiku püha Johannes Kuldsuu jutlusest Kristuse sündimispühal. „Karjaste jaoks on Tema, kes sai inimeseks, hea karjane, kes annab oma karja eest elu. Preestrite jaoks on Ta ülempreester Melkisedeki korra järgi. Orjade jaoks on Ta see, kes võttis endale orja kuju selleks, et meid orjusest lunastada… Lühidalt öeldes: kõik patused on saanud Temas näha Jumala Talle, kes kannab maailma patud… See kõik on minu lootus! See kõik on minu elu! See kõik on minu pääste!”

Mu armsad!

Ajal, mil koroonapandeemia, sõjad, vägivald ja nälg on viinud meie maailma pimedusse ja külma kätte, räägib Jeesuslaps Petlemmast meile elu- ning lohutussõnu. Palugem, et vaatamata meie vääritusele annaks Ta meile uued kõrvad kuulata neid sõnu, ning Püha Vaimu keele, et me Tema auks laulaksime.

Kristus sünnib, kiitke!

Rahulikke jõule!

Ilusat ja püha uut aastat!

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,

Püha Sinodi esimees