Pühima patriarhi Bartolomeuse läkitus Kristuse sündimise pühaks

+ Bartolomeus,
Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma peapiiskop ja oikumeeniline patriarh
kogu kirikurahvale:
armu, halastust ja rahu teile
Petlemmas sündinud Päästjalt Kristuselt!

Aulised vennad ülemkarjased ja õnnistatud lapsed Issandas!

Olles saanud taas kõlblikuks jõudma Jumala Poja ja Sõna lihas sündimise suure pühani, ülistame inimsoo Päästja ja kogu loodu kaduvusest Lunastaja „äraseletamatut ja äramõistmatut alandumist“ ning hüüame koos inglitega: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ (Lk 2:14).

Kristuse kohta ilmutati, et Ta on „Immaanuel“, „Jumal on meiega“ (Mt 1:23) ja „meie eest“, Jumal, kes on ligi igaühele meist, lähedasem meile kui meie ise (p. Nikolai Kavasila, Elu Kristuses 6; PG 150:660). Igavene Sõna, kes on Jumal Isaga „üheolemuslik“, nagu õpetas Nikaia I üleilmne kirikukogu, mille 1700. aastapäeva sel lõppeval aastal kogu kristlik maailm vääriliselt tähistas, „sai omaenese loodu sarnaseks“ saades lihaks Püha Vaimu ja Neitsi Maarja läbi, et inimesi jumalikuks teha. 

Jõulu pealaul kuulutab, et Kristuse sündimine „valgustas maailma tõetundmise valgusega“. See näitab elu ja ajaloo „maailmaületavat ja kõikehõlmavat tähendust“, tõde, et ainult ristiusk suudab täielikult rahuldada vaimu ja südame sügavamaid igatsusi, et „ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:11) peale Kristuse. Siitpeale mõistab tunnetuse, mis teeb „suureliseks“ (vrd. 1Kr 8:1), hukka Issanda sõna: „Te tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid” (Jh 8:32).

Lihakssaamise mõistustületavat tõsiasja elavad läbi ja kordavad vaimulikult oma elus usklikud, kes armastavad Õnnistegija Kristuse ilmumist. Nagu kirjutab püha Maksim Tunnistaja: „Jumala Sõna, kes sündis ühe korra lihas, tahab oma inimarmastuses alati sündida vaimus nende seas, kes seda soovivad“ (Erinevaid mõtteid teoloogiast ja armumajapidamisest, 8). Selles mõttes ei too jõulude kui Jumala lihakssaamise ja inimese armu läbi jumalikustumise tähistamine meid mitte minevikusündmuse juurde, vaid viib meid „tulevasse linna“ (Hbr 13:14), Isa ja Poja ja Püha Vaimu igavesse kuningriiki.

Maailmas, kus kõlavad sõjakarjed ja relvatärin, kaigub pasunahäälena ingli kuulutus: „…ja maa peal rahu“, kiidab Issanda hääl õndsaks „rahunõudjaid“ ning Tema püha Kogudus palub jumalikul liturgial „rahu ülevalt“ ja „rahu kogu maailmale“. Tõeline usk elavasse Jumalasse annab jõudu võitlusele rahu ja õigluse eest, isegi kui see seisab silmitsi inimlikus mõttes ületamatute takistustega. Jumalast antuna öeldakse Õigeusu Kiriku Suure ja Püha Kirikukogu läkituses – kirikukogu, mille toimumisest möödub tuleval aastal juba kümme aastat: „Usulise kogemuse õli peab kasutama haavade arstimiseks, mitte sõjatule süütamiseks“ (§ 4). 

Rahuevangeelium puudutab iseäranis meid, kristlasi. Peame lubamatuks ükskõiksust kristluse lõhkikiskumise vastu, eriti kui sellega käib kaasas fundamentalism ja kristlasteväliste dialoogide sõnaselge eitamine. Dialoogide lõppeesmärk aga on lahutatuse ületamine ja ühtsuse saavutamine. Ristirahva ühtuse eest võitlemise vajalikkuse üle ei saa vaielda. Kristlase uuele põlvkonnale jääb kohustus jätkata oikumeenilise liikumise alusepanijate tööd ning õigustada nende nägemust ja jõupingutusi. 

Tulgem siis Kristuse juurde, kes ona „meie rahu“ (Ef 2:14) ja meie elu täieline rõõm, heameel, mis voolab välja kindlast arusaamisest, et „tõde on tulnud“ ja „vari mööda läinud“, et armastus on vihast ja elu surmast tugevam, et kurjal pole viimast sõna maailma elu kohta, mida juhib Kristus, kes on „seesama eile ja täna ja igavesti“ (Hb 13:8). See usk peab paistma välja ja avalduma viisis, kuidas me tähistame jõule ja teisi kirikupühi. Usklike Jumalas rõõmustav pühapidamine annab tunnistust ristiusu uueksloovast jõust meie elus, millest saab heameele ja vaimuliku rõõmu aeg, sõnulseletamatu „suure rõõmu“ (vrd. Lk 2.10) läbielamine, mis tähendab sedasama, mis evangeelium. 

Aulised vennad ülemkarjased ja armsad lapsed!

2026. aastal tähistab Kristuse Suur ja Püha Kirik 1400 aasta möödumist 626 a. 7. augustist, kui Blaherna Jumalaema kirikus lauldi koguöise teenistuse ajal seistes akafist, millega tänati kõigepühamat Jumalasünnitajat pääsemise eest vaenlaste rünnakust. Seda ajaloolist sündmust peab oikumeeniline patriarhaat 2026. aastal oma olulisimaks tähtpäevaks, rõhutades selle tähtsust meie pärimusele ja identiteedile, mis on lahutamatult ühte põimunud austusega ikka õnnistatud ja laitmatu Jumalaema, Sõjaülema vastu, kes meie eest võitleb.

Selles vaimus, nõtkutades oma põlvi last hoidva Maarja ees ja kummardades meie kuju võtnud Jumala Sõna, soovime teile kõigile õnnistatud pühadeaega ning uut, Issandale meelepärast aastat täis edenemist heades tegudes ja Jumala ande. Temale olgu kõik au, kiitus ja kummardamine nüüd, ikka ja igavesti. Aamen!

Kristuse sündimise pühal 2025. a.
+ Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus,
teie tuline eestpaluja