Avaleht/Uncategorized/PÜHIMA PATRIARHI BARTOLOMEUSE LÄKITUS PAASAPÜHAKS

PÜHIMA PATRIARHI BARTOLOMEUSE LÄKITUS PAASAPÜHAKS

Bartolomeus,

Jumala armust Konstantinoopoli, Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale –

armu, rahu ja halastust teile auliselt ülestõusnud Kristuselt!

Kallid vennad ülemkarjased ja armsad lapsed Issandas!

Kõiki ande jagava Jumala heameele ja armu abiga oleme läbi käinud suure ja püha paastu raske teekonna ja veetnud hardalt Issanda kannatusnädalat, ning nüüd, ennäe, saame jälle tunda rõõmu Tema hiilgava ülestõusmise üle, mis vabastas meid surmavalla hirmuvalitsuse alt.

Päästja Kristuse auline surnuist ülestõusmine on ühtlasi kogu surelikesoo ülestõusmine koos Temaga ning eelmaitse kõige kordasaatmisest ja Jumala armunõu täideminemisest jumalariigis. Me saame ülestõusmise sõnulseletamatust salasusest osa Kiriku pühade salasuste kaudu. Me elame läbi paasat, “mis on meile paradiisi uksed lahti teinud”, mitte kui minevikusündmust, vaid kui kirikuelu põhituuma, Kristuse kestvat ligiolekut meie juures, mis on meile lähemal kui meie ise. Paasas avastavad õigeusklikud oma tõelise olemisviisi, see on olemise Kristuses, ühinedes kõikide liikumisega tuleva aja poole, „üliväga kirgastatud rõõmuga“ kui „valguse lapsed ja päeva lapsed“ (1Pt 1:8, 1Ts 5:5).

Õigeusu elu keskmes on ülestõusmise tukse. Ekslikult on keegi filosoof nimetanud õigeusu vaimsust „süngeks ja sügiseseks“. Tabavalt on aga teised Läänes ülistanud õigeusuliste arenenud taju, mis on avatud paasa sügavale mõistmisele ja kogemusele ilma, et unustataks, et teekond ülestõumsiele käib risti kaudu. Õigeusu vaimsus ei tunne ei ülestõusmisutoopiat ilma ristita ega ristipessimismi ilma ülestõusmiseta. Seepärast pole õigeusu elukogemuse järgi kurjal ajaloos viimast sõna, sest usk ülestõumisse on stiimuliks võitlusele kurja ja selle tagajärgedega maailmas ning tugevaks uuendavaks jõuks. Õigeusu enesetunnetuses pole ruumi kurjale allaandmisele, ükskõiksusele inmlike asjade käigu vastu. Vastupidi, panuse andmisel inimajaloo uuekssaamise heaks on teoloogiline ja eluline alus ning see saab teoks ilma, et oleks oht samastada kirikut selle maailmaga. Õigeusu kristlane tunnetab siitilma tegelikkuse ja tuleva aja täiuslikkuse vastandust ega saa seetõttu jääda tegevusetuks kõige halva suhtes. Nõnda pole õigeusu Kirik kunagi pidanud jõupingutusi maailma uueksaamise nimel millekski ebaoluliseks. Paasausk on päästnud Kiriku nii endassepööratusest ja suletusest kui ka ilmalikustumisest.

Õigeusu paasas on kätketud kogu meie usuelu salasuslik ja olemuslik rikkus. Kui öeldakse, et salvikandjad „hauakambrisse minnes nägid… noorukis, riietatud pikka valgesse kuube ja neil hakkas hirm“ (Mk 16:5), siis sellega kujutatakse usukogemuse ulatust ja loomust ning kogu meie olemist puudutavat vapustust. Et neil „hakkas hirm“ näitab, et inimene seisab silmitsi salasusega, mis muutub lähenemisel üha sügavamaks, nii et, nagu keegi on öeldnud, „me ei liigu mitte salasuse juurestst tunnetusele vaid tunnetuse juurest salasusse“.

Salasuse eitamine nõrgendab inimest olemuslikult, aga aukartus avab talle taevaväravad. Usk ülestõusmisse on meie vabaduse kõige sügavam ja ehtsam väljendusviis, õigemini selle sünd Jumala ülima anni, armust jumalikuks saamise, vabatahtliku vastuvõtmise läbi. Õigeusu Kirik kui läbielatud ülestõusmine on kõige tõelisema vabaduse ruum, mis on kristliku elu alusmüür, tee ja siht. Kristuse ülestõusmine on vabaduse rõõmusõnum, vabaduse and ja kõikide vabaduse tagatis igaveseks eluks Isa ja Poja ja Püha Vaimu kuningriigis.

Nende tunnetega, aulised vennad ja armsad lapsed, täis rõõmu osadusest kõikide ühisel pidupäeval, võttes valgus loojumatust valgusest ja austades surnuist üles tõusnud Kristust, kellest kõigile elu koitis, tuletades sel kuulsal ja pühal päeval meelde ka kõiki vendi-õdesid, kes on hädades, palume Issandat ja rahu Jumalat, kes on surmaga surma maha tallanud, et Ta annaks rahu maailmale, valgustaks meie samme igale heale ja Temale meelepärasele teole ja laulame rõõmust rõkates seda laulu „Kristus on surnuist üles tõusnud…!“.

Fanaris

Helgel paasapühal 2024. a.

+ Konstantinoopoli patriarh,

teie tuline eestpaluja Jumala ees