Avaleht/Georg Borini diakoniks pühitsemine 13.01.2019 Tallinnas

Georg Borini diakoniks pühitsemine 13.01.2019 Tallinnas

Kallis Georg!

Sa seisad siin terve kiriku ees, et vastu võtta diakoniseisus. Diakon tähendab teenrit: kristliku kogukonna teenijat, kes järjepidevalt liigub kirikusaali, kus seisab kirikurahvas, ning altariruumi vahel, kus seisab vaimulikkond. Diakoni kõige olulisem ülesanne ei ole preestrit asendada, vaid teenida meie Päästja lauas, tuua sinna leiba ja veini, mis muutuvad Kristuse ihuks ja vereks, et seda siis rahvale jagada. Nagu ütleb püha Johannes Kuldsuu ei ole see juhus, et vaeste ja näljaste salasus samastub armulaua salasusega nende jaoks, kel on nälg Jumala Sõna vastu ja janu Eluvee vastu, mida jagab Püha Vaim. 

Käies saladuslikul viisil edasi-tagasi selle langenud maailma ja Jumalariigi vahel, on diakoni eesmärk näidata alati armastust nende vastu, kes kannatavad puudust, et moodustada katkematu side armulaua ja ligimesearmastuse vahel. Kogu meie kiriku pärimus kinnitab seda: diakoni ülesanne, isegi kui see meie päevil piirdub tihti liturgilise küljega, on alati olnud tihedalt ühendatud laua teenimisega vähekindlustatute jaoks. Selline on diakoni ülesannete mõte: asetada kõik inimeste palved, nii vaimsed kui ka maised, Pühadest Pühama ette ning anda neile vastu Jumalasõna taevariigist siin meie langenud maailmas.

Lisaks sellele lühikesele selgitusele sooviksin anda sulle, mu kallis Georg, täna hommikul kolm soovitust: 

Sinu esimene ülesanne on juhtida kirikuliikmeid nende palvetes, sest just selles seisneb diakoni ülesanne liturgia ajal. See on just diakon, kes määrab palve sisu: vastuseks palvetele, mida diakon ütleb ees, kordavad usklikud: “Issand, heida armu”; ja et anda end Jumala kätesse, lausuvad: “Sinu hoolde, Issand”, või, et tunnistada Kiriku tõde, vastavad “Aamen”.

Ja samm sammu järel pingutad sa selleks, et alandlikult juhtida kirikuliikmeid liturgia salasusse: sa õpetad neile jumaliku salasuse sügavust, et igaüks neist saaks selle kaudu astuda omaenese vaimulikku ellu. Sa teed seda kõike ilma teatraalse demonstriivsuseta, öeldes oma soove välja selgesõnaliselt. Samuti kuulutad sa püha evangeeliumit selgel häälel, mitte liiga aeglaselt ega ka kiirustades, suure rõõmu ja austusega, sest see oled sina, kes evangeeliumi altarist välja toob, et rahvale Jumala Sõna kuulutada. 

Sinu teiseks ülesandeks on hoida preestri palvet kogu teenimise aja, mille jooksul muutub ta ise palveks. Preester peab unustama kõik muu selleks, et olla otsekui elav tuli Jumala ees. On diakoni ülesanne alandlikult ja rahulikult tagada teenistuse õige läbiviimine ning altari korrashoid selleks, et preester saaks ennast täielikult palvele pühendada. 

Kui sa soovid süveneda liturgia salasusse, siis pead sundima end iga päev olema inimene, kelle südames ja ihus valitseb rahu, selleks, et pühenduda palvele teenides ja hoides end ees Jumala puhta ja terviklikuna. 

Ära lase end segada millestki, kui sa valmistad ette proskomiidiat; ära lase enda häirida millestki, kui sa tarvitad karikast pühi ande. Väldi tühja lobisemist altaris, eriti pärast seda, kui oled armulaual jaganud Päästja kallist ihu ja verd. Igas olukorras kiida hoopis Jumalat oma südame vaikuses. 

Viimaks tahan sulle veel meenutada, et sinu kohus on evangeeliumi lugemine. See on sinu peamine ülesanne jumaliku liturgial – tee ka seda väärikalt, kogu oma südame sügavuse ja oma kristliku eluga. Just nii saab maailm tunnistust sellest, et sa oled mõistnud oma jumaliku Õpetaja sõna ja kuuletud sellele. Sest püha Paulus ütleb oma esimeses kirjas Timoteusele (3,5), « Sest kui keegi ei oska juhatada oma peret, kuidas ta võib kanda hoolt Jumala koguduse eest? » 

Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks. 

Meie, kristlased, ei tule kirikusse üksnes kohtuma Kristusega, vaid kohtuma ka oma vendadega. Sest meil ei saa olla tõelist venda, kui me teda ei tunne ja kui me temaga ei kohtu. Sellest ka diakoni töö tähtsus kitsamas mõttes, armulauasalasuse ja venna-salasuse ühendamise mõttes püha Johannes Kuldsuu kauni väljenduse järgi. Kirikus ei saa me rahulduda üksnes pinnapealsusega. Ära kunagi kaota oma sihti, kallis Georg, sest kui me saame osa meie jumaliku Päästja ihust ja verest, ei tee me seda üksnes iseenda vaimulikuks kasvuks, vaid jagame seda ka oma vendadega Issandas. 

Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe  metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus”. 

Hoidku sinu diakoniameti au su pilku alati Kristuse peal, kes on sulle nüüdsest ainsaks tõeliseks eeskujuks. Jagagu ta õnne nii sinu abikaasale kui ka lastele. Peagi saad sa tunda diakoniks olemise andi. Vastukaaluks annad sa end talle ootamata kiitust ja tänu. Jumal kutsub sind. Rutta nüüd, et astuda oma Õpetaja ja Issanda õnne!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit