Avaleht/Uncategorized/Jumalaema uinumise püha

Jumalaema uinumise püha

„Sinu surm, oh Puhas, oli üleminekuks igavesse ja paremasse ellu” (püha kaanonist).

Armsad vennad ja õed Kristuses!
Selleks, et pühitseda ja tõeliselt läbi elada Jumalaema

uinumise salasust, mida me täna meenutame, peame laskma ennast kaasa haarata imetelust, mis saab lõplikult teoks Püha Vaimu aja täiuses. Imetelust, mida me igal liturgial aina uuesti kogeme ja mis pole midagi muud kui Jumala armu kingitus meie pääsemiseks.

Öelgem siinkohal, et Kristuse ülestõusmisega me avastame, kuidas Jumal teeb iga asja uueks. Surnuist tõusnud Kristuses ei ole enam surma, sest inimene on sellest vabastatud. Liturgilises sõnavaras kasutatakse nüüdsest vaid sõna „uinumine”, sest meie seisukohast on see uni, tegelikult aga lõplik ärkamine Valgusse. Öelgem samuti, et see salasus on issandamuutmise auhiilgus, mis meile nähtavaks on saanud. „Aga meie kodupaik,” ütleb püha Paulus kirjas filiplastele (Fl 3:20-21),„asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma au ihu sarnaseks selle väe toimel.”

Nii on see ka Jumalaema uinumisega, mida ei saa lahu- tada Jumala armumajapidamisest ja mis annab tunnistust Jumal-Armastuse jätkuvast võidust surma üle. Püha Vaimu aja täiuses näitab täna pühitsetav sündmus, kuidas toimub selle inimese minek igavesse ellu, kes on Elu Looja Ema. See on muutumine, teisenemine: surma ju enam ei ole. Väljastpoolt vaadates on surm uinumine – erilisel viisil Maarja jaoks, aga see puudutab meid kõiki. Jumalaema, nagu aegade lõpus kõik, kes Issandas on uinunud, astub elusse juba praegu, kogu oma olemisega (ihu, hing ja vaim). Maarja on elu, ta on tõepoolest Elu Ema, olles emaks Elujuurele, oma ainsale Pojale Jeesus Kristusele, kelles me elame.

Vaat siis mismoodi see kirikupüha, see erakordne sündmus meid kõiki puudutab ja ilmutab meile, juhul kui oleme otsustanud mitte olla pimedad, armu aega, mida me sellel jumalikul liturgial kogeme. „Issand Jeesus Kristus,” ütleb apostel Paulus, „muudab meie alanduse ihu oma kirkuse ihu sarnaseks.” (Fl 3:21) Meie jaoks, kes me veel selles maailmas oleme, on see aeg kandeaeg.

Kristuse ülestõusmisega oleme meie see „uus inimsugu”, mille rüpes kulgeb omas salasuses selle maailma kandeaeg, mille kaudu tuleb Jumala riik.

Ristides me sünnime lakkamatult uuele elule. Muidugi ei toimu see nii, nagu esimese sündimise ajal. Kristusesse poogituna oleme me valmimas, aga mitte ilma enda osaluseta. Meil tuleb nüüd kaasa aidata iseenda kandeajale. Ja meie eeskujuks ja lootuseks on Maarja, kes, olles oma usku väljendanud kogu oma olemise jah-sõnaga, on vastanud Jumal loovale jah-sõnale, mis laseb meil olemas olla.


Kas „jah” või siis „ei”…
Kas „jah” Jumala jah-sõnale, mida kordas uus loodu, kelleks on Neitsi Maarja, või siis lihtsalt „ei”, mis pole midagi muud kui Jumala vastand, armastuse vastand, surm, mida iseloomustab olemine ei-seisundis. Aga täna kuulutame me kindlas usus, et Maarja läks elusse. Tänases pühas on era- kordne just see kinnitus, et ainus võit, mida tasub kogeda, on võit surma üle. Ja selleni jõutakse inimese südames, meie südames.

Kõik ülejäänu, meie maiste elupäevade väike kurbnaljakas näitemäng meie eneste ja teiste osalusel, pole muud kui meie surma ja keeldumise rusude alla mattunud sisemise viletsuse teisendus. Keeldumine Jumala halastusest ja kaastundest meie vastu. Keeldumine igast vaikuse, lootuse, kannatlikkuse ivakesest, mida Tema Sõna meie südamesse külvab ja kuhu on peidetud tõeline elu, milleks on armastus. Sellele andumiseks piisab, kui muutume nagu Maarja selleks kristallselgeks jah-sõnaks, ohvrianniks kogu oma olemusega, mida Püha Vaim püüab meile lakkamatult igas liturgia pühitsemises õpetada.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Jumalaema uinumine annab tunnistust sellest parima osa külgetõmbest, milleks on Jumala armastus meie kõigi vastu ja mille Maarja vabatahtlikult, avali südamega vastu võttis. Püüdkem nagu temagi olla meelepärane Jumala jah-sõnale, mis anub meilt vastust; Jumala armastuse jah-sõnale meie vastu. Toetagu Jumalaema oma palvetega meid meie püüdluses selle ainsa poole, mida vajame. Aamen!

15. augustil 2010

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit