Avaleht/Jumalaema uinumise pühal

Jumalaema uinumise pühal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Kirikupüha, mida me täna tähistame, kannab liturglist nime Jumalaema “uinumise” püha. Selle püha päritolu on ebaselge. Ilmselt pärineb Jumalaema “uinumise” püha Palestiinast, kus seda tähistati 15. augustil juba enne 6.sajandit. Ka egiptlased pühitsesid seda, aga 18. jaanuaril. 18.jaanuari kasutamise võtsid kuuendal sajandilt Egiptusest üle gallid. Osa kreeklasi järgis palestiina, osa egiptuse traditsiooni. 7. sajandil kinnistas bütsantsi keiser Mauritsius kirikupüha lõplikult viieteistkümnendale augustile. Mis õndsa ja püha Neitsi uinumisse puutub, siis me ei tea millal või kus Ta suri. Antiikaja lõpul oli käibel kaks traditsiooni: ühe kohaselt suri Jumalaema Jeruusalemmas, teise kohaselt Efesoses.

15. augusti õhtu-ja hommikuteenistuse lauludest on näha, millist erilist tähendust omistab meie Kirik Jumalaema uinumise pühale.

Sellel pühal on kaks tähendust. Väga täpselt väljendab neid värsirida, mida lauldakse õhtuteenistusel: “elu allikas pannakse hauda ja haud saab redeliks taeva poole”. Esimene osa sellest – “elu allikas pannakse hauda “- näitab, et me meenutame kõigepühama Jumalaema surma. Teine pool värsist ütleb: “…haud saab redeliks taeva poole “. See tähendab, et iga Kristuses surnud inimese haud on teatud mõttes nagu redel, mis viib taevasse.

Ometi oli Maarja puhul tegu erakordse juhtumiga. Liturgilised tekstid, mida me laulame, Kirikulaulud näitavad seda ilmekalt. “Tehke väravad lahti…ja võtke vagalt vastu igavese valguse Ema… sest täna võtab taevas oma sülle mahtumatu Jumala Sünnitaja … hüpaku rõõmu pärast iga maa peal sündinu, kes on Vaimust valgustatud  püha Jumalaema surma mälestust austades”. Me näeme, et tegu pole üksnes Maarja hinge taevasse võtmisega. Meie kirikulaulud väljendavad usku, et Maarja võeti ihulikult taevasse.

Kuigi Jumalaema taevassevõtmise kohta pole Õigeusu Kirik vastu võtnud ühtegi dogmaatilist seisukohta, viitab meie 15. augusti liturgia sellele, et Jumalaema suri loomulikku surma, mille osas ei teki mingeid kahtlusi. Ja teiseltpoolt annab see mõista, et Maarja tõsteti pärast surma salasuslikul kombel ihulikult au sisse. Teisisõnu: Maarja saab igavesest elust osa ilma, et peaks ootama viimset kohtupäeva (Jh 5,24), sest Elu Ema ei saanud jääda kaduvikku ja sel põhjusel “haud ja surm ei saanud võimust tema üle”. Pealegi, kuidas saab eitada tõsiasja, mida pole võimalik ajalooliselt kontrollida? Õigeusu teadvuses, mida valgustab Püha Vaim, on jõutud veendumusele, et kui “patu palk on surm” (Rm 6,23), siis Maarja on saavutanud surma üle erilise võidu. Tema kadumatu ihu ei saa tunda ülestõusmist, vaid läheb otse taevasse, et taaskohtuda ja uuesti üheks saada oma hingega.

Vaatame, kuidas kirikuisad, täpsemalt püha Damaskuse Johannes, seda on seletanud:

Püha Neitsi uinus tõeliselt ja maeti maha. Nagu kõik Aadama ja Eeva lapsed polnud temagi vaba pärispatust. Ja nagu iga teinegi siia ilma sündinu pidi temagi maksma lõivu surmale. Samal ajal aga oli Jeesuse, tõelise Jumala ja tõelise Inimese, Ihu täielikult ja üksnes Maarja ihu. Kuid Jeesuse Ihu oli olemuslikult patuta ja seega oli armu toimel patuta ka tema Ema, Neitsi Maarja Ihu. Seepärast riietati hauas tema kaduv ihu kadumatusega ja surelik ihu surematusega ja nii läks täide sõna, mis on kirjutatud: “Surm on neelatud võidusse! (1Kor 15,53-54).

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Jumalalema uinumise püha kannab endas kahte väga võimsat sõnumit:

Esiteks. Kõik me oleme allutatud surmale. Aga ärge kartke. Kristlase jaoks on surm lakanud olemast surm. See on uinumine. Ärge nutke nende surnute pärast, kes on pidanud Jumala käske. Nende ihu on uinunud. Nende hing elab juba taevas oodates, et ühel päeval liitub temaga ka ihu. Kristus ainsana on lahendanud meie jaoks probleemi, mida keegi teine pole suutnud lahendada: surma probleemi.

Teiseks. Jumalaema on kogu aeg meie kõrval ja kostab Jumala juures meie eest. Pöörduge alati tema poole. Et ta paluks väsimatult igaühe eest meie seas, meie kodude, meie laste, vanade, haigete, vangide, kannatajate ning kõigi meile tuntud ja tundmatute hädade käes vaevlejate eest.

Kõigepüham Jumalaema, aita, kinnita ja kaitse meid. Aamen.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2008