Mõtteid paastuajaks peapiiskop Makarioselt

Mõtteid paastuajaks Austraalia ja Okeaania peapiiskop Makariose teosest „Andestamise jõud. Hingehoiu ja eetika küsimusi“

Kristlaseks olemisest

„Vaimne inimene teadvustab endale eelkõige seda, et on kristlane ja elab kiriku salasustega täidetud elu. Teda ei tunne ära mitte ainult tema vooruste poolest, vaid vaimse vabadusetunde poolest, mida ta ligimestes alateadlikult tekitab. Ta muudab teise inimese olemise vabaks ega tekita temas ebamugavustunnet. Ta püüab oma ligimest õigustada ja näidata talle pääsemisele viivat teed. Ta püüab oma ligimest välja tuua üleilmse igapäevasuse langusest ning kõige raskematest pahedest, luues talle puhtama südametunnistuse ja sealjuures rakendades pühade isade õpetust: teiste vigade eest vastutame meie, meil lasub vastutus.“

Suhetest ligimesega

„Ligimesega suheldes peaksime me olema lihtsad ja inimlikud, mõistlikud, alandlikud ja tasakaalukad. Ärgem otsigem suuri asju. Ärgem otsigem seda, mida me ise anda ei saa, ja ka mitte seda, mida meil endal on võimalik saavutada, aga ligimesel mitte. Kõikidel inimestel ei ole võrdseid võimalusi, ühesugust temperamenti ja ühesugust vastupidavust, seepärast täiendavad inimesed üksteise andeid. Kõik peaks toimuma jumalikult ja valgustavalt, nagu oleksime ühiselt osalised inglite kogukonnas, mida ei ole võimalik mõõta maise mõõdupuuga, kus ei teki arusaamatusi ega vaidlusi, ei ole isiklikke püüdlusi ega huve, vaid kõik on seotud Kristusega ja pööratud Tema poole, keda ihaldame, mitte kellegi või millegi muu poole, mida me ihaldusväärseks peame.“

Alandlikkusest ja armastusest

„Siinkohal tahame taas märkida, et kiriklik armastus ei ole teoreetiline vaid praktiline, see ei piirdu ainult sõnade ja õpetustega, vaid laieneb eluliseks kogemuseks ja isiklikuks eeskujuks. Meie elu räägib ja eeskuju õpetab; meie suhtlemine oma ligimesega toetub meie käitumisele; meie vaikimine on kõnekas ja sellest on palju rohkem kasu kui rohketest sõnadest.

Seega oleme kutsutud esmalt kõike ise läbi elama ja alles seejärel õpetama. Kui aga meie elu on teistele eeskujuks, kaob ka vajadus õpetada, sest inimene, kes elab alandlikult ja ilma isekuse mürgita, on juba iseenesest valguseks ja elavaks tunnistuseks.“

Vaenlastest

„Vaenlaste eest palvetamine on eluhoiak, mis toob kaasa rõõmu ja rahu, ning see omakorda loob südamesse hea seisundi, mis kaotab ära vaenlaste kohalolu tajumise. Meie rahu ja rõõmu ei riku miski ja keegi ei saa meilt seda ära võtta, kui me ise seda ei võimalda. Ja sellal, kui inimese sisemuses on rõõm ja rahu, ei ole tal vaenlasi. Kui me aga ei palveta oma vaenlaste eest ning oma mõtete ja hoiakuga üha uuesti vaenulikkust loome, siis tekib meile vaenlasi üha juurde ja vaenulikkus võtab meie üle võimust. Inimene, kes ei palveta ega armasta, näeb kõikjal enda ümber vaenlasi, keda on üha rohkem ja kes tema arvates ohustavad tema ametit, elu, tulevikku ja käekäiku. Ta ei rahune enne, kui saab halvale halvaga vastata, kätte maksta ja talle tehtud halva eest „tagasi teha“, kuigi enamasti on see halb väljamõeldud ja selle olemus küsitav.“