Avaleht/“Õigeusu ilu” Intervjuu õigeusu teoloog Alain Dureliga

“Õigeusu ilu” Intervjuu õigeusu teoloog Alain Dureliga

1. Esimene küsimus, mille ma sooviksin Teile esitada on väga lihtne, aga tähtis mõistmaks Teie vaimsust: kuidas Te leidsite enda jaoks õigeusu vaimsuse?

Pärit olen ateistlikust ja mitteusklikust perekonnast. Noore ja õrna koomikuna olin haaratud ja võlutud sürrealismi ilust, kuni ma kohtasin Lõuna-Prantsusmaal ühte erakut, kes avas minu vaimsuse. Kuna ma olin kristlusest kaugel, siis läksin ma kõigepealt Indiasse, kuhu ma jäin pikemaks ning kus ma tegelesin joogaga suurte õpetajate seltskonnas. Paradoksaalselt oli see just mittekristlik India, mis mind kristluseks ette valmistas. Sellest olen ma detailsemalt rääkinud oma raamatus “La presqu’île interdite”.
Kui ma Prantsusmaale tagasi tulin, siis mõtlesin, et astun hindude kloostrisse (aašram), et saada Ramakrišna järgijaks, kuid siis ma elasin läbi ühe tugeva müstilise kogemuse, mis mind juhtis Kreekasse ning seejärel Athose mäele, kus ma tajusin “õigeusu ilmutust”. Ma elasin noviitsina aasta Pühal Mäel ning pöördusin sinna ka hiljem korduvalt tagasi.

2. Mis on Teie silmis õigeusu erilisus või õigemini öeldes selle ilu? Mida on õigeusk Teie ellu uut ja huvitavat toonud kui uus eluviis?

Selleks, et kirjeldada õigeusu ilu on vaja sadu raamatuid ja ka siis ei saaks seda lõpuni lahti selgitada. Lühidalt öeldes ütleksin, et õigeusu järgi on vaimsus, dogmaatika ja liturgia üks ja sama asi. Teisisõnu, teoloogiat elatakse läbi kui ülistust, ülistus on teoloogia, liturgia on püha kunst, mis ülistab ilu juhtides vaimu Jumala poole, samas unustamata ihu, mis mängib õigeusus üliolulist rolli. Õigeusk peaks olema harjumus, kindel sügav sisevaatluse ja armastamise eluviis. Kui see muutub juriidiliseks või poliitiliseks, siis ta kaotab oma hinge.

3. Me räägime harilikult õigeusust kui tarkusearmastusest. Kas Teie arvates on see definitsioon piisav, et mõista õigeusku? Kuidas Teie mõistate õigeusku ja kuidas me saaksime avastada tema sisemust?

Mulle tundub, et “tarkusearmastus” on filosoofia definitsioon. Ometigi oli kloostri elu kõrbeisade jaoks tõeline filosoofia, jäädes kaugel sellest, milleks ta muutus hiljem: puhas intellektuaalne kasutu ja viljatu spekulatsioon. Kõrbeisade filosoofia oli ja on ka praegu, eriti pühal Athose mäel, eluvorm, mis on ühenduses jumalikustava Vaimuga. Õigeusk ei ole lihtsal moraal ja ma läheksin isegi kaugemale öeldes, et see pole ka lihtsalt religioon. Nagu ütleb isa Vassiili Gontikakis, kes oli minu iguumen Athosel: õigeusk on tõeline elu. Me ütleme mõnikord mõistetavalt, et õigeusu keskne salasus on loodu jumalikustumine. See on tõsi, kuid me ei saa vaadata jumalikustumist kui midagi “üleinimlikustamist”, pühak ei ole superman!
Jumalikustamine tähendab meie südamete sidumist Jumala armastusega meie vastu ning selle laiali jagamist meie vendadele ning kogu loodule.

4. Üks Ameerika teoloog on öelnud, et õigeusust võivad kõik leida oma kätketud pühaduse. Kuidas seda mõista?

Jah, see on tõsi, kuid ma ei leia, et see on üksnes õigeusu eripära. See on tõene ka teiste suurte traditsioonide puhul. Avastada oma kätketud pühadus, see tähendab avastada oma tõeline isikupära. Me samastame ennast oma moondunud ego järgi, see on meie “vana inimene”, nagu ütleb püha Paulus. Tegelikkuses oleme me Jumala lapsed, tõotuse pärijad, kes on Kristusega ühendatud ihus ja vaimus, Kristusega, kes on samuti “üks Isaga”. Meie kätketud pühadus pole midagi muud kui meie sügav ja tõeline olemus: püha Pauluse järgi oleme Kristusega üks hing isegi sinnani, et see pole enam meie, kes elame, vaid see on Kristus, kes meis elab.

5. Kas ma tohiksin Teid paluda, et Te selgitaksite oma arusaama suhetest kaasaegse inimese ja õigeusu vahel? See on teema, mis pakub huvi õigeusklikele.

Teil on õigus, õigeusk on peamiselt huvitunud sügavast sisevaatlusest, kuigi ei ole kunagi kõrvale jätnud sotsiaalset heaolu, nii nagu mõnikord Lääne poolt üritatakse meid uskuma panna. Ma leian, et õigeusule oleks kasulikum kui ta rohkem seostuks sotsiaalsete liikumistega. Samas ma leian, et õigeusul on oma siht ja ülesanne, mis on talle omane ja sellest kõrvale kaldudes võib juhtuda, et ta võib ennast kaotada liigsesse “inimlikku horisontaalsusesse”. Õigeusu eesmärk on inimkonnale meelde tuletada, kust viimane tuleb ja kuhu läheb, ning näidata talle selgel viisil Jumala kohalolu maailmas ja Vaimu ilu. Just sellepärast ma arvan, et õigeusk peaks olema sügava sisevaatluse kool.
On oluline, et keisrile jääks, mis on tema oma ja Jumalale tuleb anda tagasi see, mis Talle kuulub.
Me saame olla head õigeusklikud ning head kodanikud. Õigeusu eesmärk ei ole luua asju, vaid näidata, et me saame teistmoodi olemas olla. Lühidalt öeldes, minu jaoks on õigeusu eesmärk päästa valla see rõõm, mis tuleb ülalt ning mis samal ajal on meis sügaval olemas.

Intervjuu tõlgitud lehelt: http://paroleortodosse.blogspot.com.ee/2017/06/il-filosofo-alain-durel-sulla-bellezza.html

Alain Durel: https://fr.wikipedia.org/wiki/Alain_Durel