Avaleht/Pärimus ja liturgia

Pärimus ja liturgia

Me ei muuda igavesi piire, mille meie esiisad on seadnud, vaid me hoiame Pärimust sellisena, nagu me oleme ta saanud (püha Johannes Damaskusest).

Pärimus on vaimu tunnistus, lakkamatu ilmutus ja lakkamatu rõõmusõnumite kuulutamine… Pärimuse vastuvõtmiseks ja mõistmiseks peame me elama Kirikus, me peame olema teadlikud Issanda kohalolu eluandvast armust, me peame tundma seal Püha Vaimu hingust… Pärimus ei ole kaitsev ja säilitav põhimõte; see on põhiolemuselt kasvamise ja uuenemise põhimõte… Pärimus ei ole ainult sõnaline mälu, vaid ta on Vaimu igavene koda (Georgi Florovski).

Põhilised elemendid, millest välisest vaatepunktist vaadates koosneb õigeusu Kiriku Pärimus, on pühakiri, kirikukogud, kirikuisad, liturgia, kanooniline õigus ja ikoonid. Neid ei saa lahutada ega vastandada, sest üks ja seesama Püha Vaim on ennast nende kaudu ilmutanud ja nad moodustavad ühtse terviku, nii et iga elementi põhjendavad kõik teised. Pärimus on tõesti Vaimu tunnistus Kristuse sõnade järgi: „kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju” (Jh 16:13). Sellel jumalikul tõotusel tugineb õigeusu pärimusetruudus (Timothy Ware).

Põhiline tegelikkus, millele meie õpetus tugineb, on Kristuse salapärane kohalolu kirikukogukonnas Vaimu kaudu. Selleks, et Tõde kätte tuua ja seda inimestele edasi anda, peame paratamatult käsitlema Pärimuse tähendust.

Pärimust võib määratleda ülestõusnud Kristuse eluna, mitte edasiantud õpetuste, rituaalide, tavade ja institutsioonide kogumina. Ja Kristus elab oma Kirikus. Selles mõttes on Pärimus selle elu igapäevane kättetoomine Püha Vaimu kaudu. Katehheesi peaülesanne on niisiis seda elu ilmsiks tuua. Sellepärast peabki Kirik olema Kristuse pale, ja see on ainus paratamatu antus, kuna Ta andis oma elu maailma elu eest. Pärimus on keegi, kes tegutseb Kirikus; ülestõusnud Kristuse isik, kes elab oma Ihus, Kirikus; see on eluandev loova Vaimu kohalolu; ühesõnaga, olemusülese Kolmainu mitteloodud valgus. Seetõttu me peamegi usuõpetuses väljendama lihakssaamist, ristikannatust, ülestõusmist ja nelipühi, mida kogetakse Kiriku täielikkuses. Siis teostub sellest lähtuv inimtegevus Vaimu ja selle andide väes, kuna „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14).

Kristuse salasuse kohalolu Püha Vaimu osaduses on Pärimuse „põhjaks”. „Põhjas” on seega kohalolu ning selle „vorm” on kohalolu väljendus ehk kehastumine Kiriku sõnades, tegudes ja kirjutistes. Kogu meie usupedagoogika peaks niimoodi pidevalt kutsuma üles „olema ustavalt loov” (Olivier Clément), sest osaduse kaudu loova Vaimuga avastame Isa hiilgava palge ehk leiame tema Kirikus lihakssaanud Poja.

Õigeusulised kogevad seda euharistilisel liturgial, erilises paigas, kus armulaualine mõistatab ära kogu olemasolu saladuse „elu valguses”; kust tärkab kohalolu, mis muudab kogu maailma „põlevaks põõsaks”, ning kus „tulevane maailm” (nagu ütleb tabavalt Iisak Süürlane) saab piiblisõna sisuks.

Armulauakogemus, see kartusväärne saladus, on tegelik osadus, korraga nii ihuline kui vaimne ning haarab kogu olemist, ilma et selles oleks mingit maagiat, midagi välist või mehhaanilist. Võib hoopis ütelda, et armulaual ühinevad kristliku Kiriku kogemuse kaks põhjapanevat ja olemuslikku elementi: ristikannatuse mälestamine ja ülestõusmise ülevoolav auhiilgus. Jumalateenistus saab niimoodi kohaks, kus ei saa täielikuks mitte ainult usk, vaid kogu inimene; kuna jumalateenimine jääb eshatoloogiliseks, avastab inimene seda suurema vabaduse, et tunneb vabaduse sisu, mis on Tõde. Armulaualise usuvalik tuleneb vahetult tema enda seesmisest tegelikkusest. Õigeusu Kirik on palvetajat vormides andnud maailmale kõige parema osa endast, sest just selles väljendub vabalt Püha Vaimu vägi.

Õigeusu Kirik on praegu ja jääb ka edaspidi eeskätt jumalateenimise Kirikuks; selline ülistus (ehk doksoloogia) väljendab pidevat euharistilist maailmanägemist, nii et kogu universumit mõistetakse jumalateenistusena. Selles ülistuses saab pidevalt kohalolev pühakiri euharistliku mõtte, kaotamata midagi oma ajaloolisest tähendusest. Kristlik kõnepruuk on eeskätt piibellik kõne, mis väljendab pideva, äratatud, valgustatud ja toidetud usu ehtsat ja täielikku tegu. Sellises keeles väljendatud teo kaudu toimub inimeses jumalikustav energiavahetus, andes inimesele täiskasvanuliku ja prohvetliku teadvuse. Niimoodi tagab just jumalateenistusel pühitsetud pühakiri Kiriku pidevuse.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit