Avaleht/Püha apostel Jaakobus

Püha apostel Jaakobus

Püha apostel Jaakobus, Issanda vend, õiglase Joosepi vanim poeg tema esimesest abielust Saloomega.

Lapsepõlvest saadik oli Jaakobus nasariit, mees, kes oli eriliselt pühendatud Jumalale. Nasariidid andsid tsölibaadi tõotuse, hoidusid veinist, sõid ilma lihata toitu ja ei lõiganud oma juukseid. Nasariidi tõotus tähendas elada puhast ja püha elu, mis oli ette nähtud kunagi Issanda poolt kogu Iisraeli rahvale.

Kui Päästja hakkas õpetama inimesi Jumala kuningriigist, uskus püha Jaakobus Kristusesse ja sai tema apostliks. Pärast Issanda taevaminemist valiti ta oma jumalakartliku elu tõttu Jeruusalemma kiriku esimeseks piiskopiks, kes oli väga lugupeetud mitte ainult kristlaste, vaid juutide poolt. Püha Jaakobus juhatas esimest Apostlikku kirikukogu Jeruusalemmas, kus tema sõnal oli määrav jõud. (Ap 15). Kolmekümne piiskopiksoleku aasta jooksul võitis apostel paljud juudid kristlusele, kuulutades avalikult rahvale Jeesuse Kristuse jumalinimlikkusest. Sellega rahulolematud kirjatundjad ja variserid kavatsesid aga püha Jaakobuse tappa.

Viies ta templi katuseharjale käskisid nad tal lahti öelda maailma Päästjast. Kuid apostel hakkas julgelt tunnistada ja kuulutas, et Kristus on tõeline Messias. Siis juudi õpetajad tõukasid ta alla. Püha Jaakobus ei surnud kohe, vaid kogudes oma viimase jõu, palvetas oma vaenlaste eest, kes samal ajal loopisid teda kividega. Püha Jaakobuse märtrisurm toimus umbes 63. aastal.

Apostel Jaakobust meenutatakse Kristuse sündimise pühade tähistamise ajal koos oma isa, Joosepi ja kuningas ning prohvet Taavetiga, kuna vastavalt traditsioonile rändas ta koos Püha perekonnaga Egiptusesse ja viibis seal koos, Maarja, Joosepi ja Jeesuslapsega, et neid teenida, ja tuli koos nendega tagasi Juudamaale.

Püha Jaakobus pani kokku ka ühe esimestest Jumalikest liturgiatest, mis oli aluseks püha Vassiili Suure ja Johannes Kuldsuu koostatud liturgiatele. Kirik säilitas apostli läkituse, mis tema nime all lisati pühakirja Uude Testamenti.

Allikas: Pühad inimesed-meie eestpalujad, EÕNL 2007