Püha Platoni 150 sünniaastapäeva mälestamine Pootsi-Kõpus 22.09.2019

Armsad sõbrad!

Tänane päraslõunane kontsert silmapaistvalt Läti riiklikult segakoorilt Latvija  lõpetab selle nädalalõpu, mil me mälestame meie püha Platoni saja viiekümnendat sünniaastapäeva, kes on meie piiskopmärter tuhande üheksasaja kahekümnendatest aastatest. Tänavu oleme pidanud ka tema märtrisurma sajandat aastapäeva.

Mul on rõõm tänaste külaliste seas tervitada ka meie sõpra Edessa metropoliiti Joeli, kes on tulnud siia, et saada osa sellest sündmusest. Kõrgestipühitsetud Joel on tuntud meie kirikus ka kui kirikulaulude kirjutaja ja kes kirjutas juba mõni aasta tagasi jumalateenistuse püha Platoni ja teiste Eesti uusmärtrite auks, kes läinud aastasajal kannatasid Kristuse tunnistamise eest kommunistide tagakiusamist.

Metropoliit Joeli piiskopkond asub Edessas Põhja-Kreekas Makedoonia piirkonnas, mis on tuntud oma erakordsete koskede poolest. Ka linna enda nimi tähistas vanal ajal koske. Edessa on märtrite linn, mis antiikajast kuni kahekümnenda sajandi alguseni kannatas järjepidevate võõrvõimude all, kuid säilitas hellenistliku kultuuri. Kuni tuhande üheksasaja kolmeteistkümnenda aastani oli linn osmanite võimu all, kelle käes oli see olnud kaheksasada aastat, ning pärast mida liideti see Balkani sõja lõppedes Kreekaga, kusjuures seda olid eelnevalt ihaldanud endale nii bulgaarlased, kreeklased kui ka serblased.

Teise maailmasõja ajal okupeeriti Edessa uuesti, seekord natside poolt, kes tapsid suurel arvul vastupanuvõitlejaid ja vange ning hävitasid linna juudikogukonna.

Kõrgesti pühitstetud ülemkarjane, Te olete väga teretulnud meie sekka ning palun võtke vastu pärast seda kontserti meie kiriku püha Platoni orden, millega soovime väljendada oma sügavat austust ja tänu kõige eest, mida te meie heaks teete.

Me kõik teame, et õigeusu kiriku ikoonid, mis kujutavad Kristust, Jumalaema ja pühakuid ning erinevaid sündmusi, aitavad evangeeliumi kuulutada. Aga mida me vähem teame on see, et ka kirikulaulul on sama eesmärk. Me räägime tihti “bütsantsi” või “vene” stiilist, kuid neid peavad suured nimed nagu Leonid Uspenski Pariisist või Lykourgos Angelopoulos Ateenast ekslikeks nimetusteks. Nende jaoks pole olemas mingit stiili, mis oleks seotud kindla koha või ajastuga, vaid kõik on liturgiline ikonograafia, mida tuleks lihtsalt kutsuda « õigeusu stiiliks», sest tõeliselt on jumalateenistus oma olemuselt teoloogiline, olles mõeldud Isa ülistamiseks « tões ja vaimus » (Jh 4, 24).

Õigeusu jumalateenistusel esitatakse sõnu peamiselt lauldes. See tõestab vaieldamatult, et muusikalooming on alati olnud seotud teolooglise mõtte üldise arenguga. Seepärast, nagu ka ikonograafia puhul, ei ole õigeusu muusik vaba tegemaks seda, mis talle endale parem tundub või meeldib. Ma pean silmas seda, et õigeusu laulja saab oma osa tõlgendada algupärasel ilmekal viisil niivõrd, kuivõrd ta on eelnevalt läinud sügavuti teksti olemusse ning seega on välistatud, et ta annaks teksti edasi subjektiivselt, pelgalt iseenda lüürilise tunde kaudu. Ühesõnaga, me ei suru oma isiklikku tunnetust peale koguduse liikmetele, kelle poole me teenistuse ajal pöördume.

Et seda paremini selgitada, siis tooksin näite kolmest pühast noormehest. Prohvet Taaniel jutustab meile (3, 51-52), et kui nad olid heidetud kuningas Nebukadnetsari käsul Paabelis tulisesse ahju, siis “need kolm ahjus laulsid ja austasid ja kiitsid Jumalat nagu ühest suust”. Just see iseloomustab õigeusu laulu: selle ajal laulame me kõik koos ja ühel häälel ning just nii, et igaüks kasutaks oma häält teistega sarnasel viisil. On tõsiasi, et õigeusu liturgiline muusika, olgu ta siis ühe- või mitmehäälne, pole kunagi pelgalt esteetiline kaunistus, nii nagu ka ikoon pole pühakojas lihtsalt selleks, et seda kaunistada.

Teoloog Nikolai Losski kirjutab oma raamatus «Essee liturgilise muusika  teoloogiliast» kolme püha noormehe, kes ahjus nagu ühest suust laulsid, näitel: « Kuna sõnad ja muusika on üks, siis olen tihtilugu öelnud, et liturgial sõna ja muusika liidus sõna laulab ja muusika kuulutab ».

Sellest tulenevalt ainus meie kirikule sobilik muusika, on muusika, mis « on Jumala pühaduse vääriline ». See on muusika, millel on elav suhe teksti tähendusega ning just see ongi põhjus, miks me ütleme, et muusika ning sõnad on üks, teisiti öeldes kuulutavad nad ühel häälel. See ei tähenda, et me võime liturgial kasutada kõiki või ükskõik milliseid sõnu. Nüüd te mõistate, miks ma enne ütlesin, et õigeusu laulja ei saa teha seda, mida ta heaks arvab.

Kuid vastukaaluks paljudele õigeusklikele, kes arvavad, et kõik « uus » lõhub traditsioone väidan, et ei saa öelda, et kõik uus on keelatud, kuid kui neid « uusi » sõnu kasutatakse liturgilises palves, siis peavad need olema kindlasti kooskõlas sellega, mida ütleb meile psalm (12, 7) : “Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud ». Ning sama kehtib ka muusika kohta: kõik muusika on hea, kui ta endale omasel moel ja viisil sõna valgustab.

See tähendab, et juhul kui sõnad on sisult vaesed, siis on seda ka muusika, mis neid sõnu saadab, sest liturgiline laul on oma olemuselt vaime teekond, askeetlik vahend, jumaliku müsteeriumi õppetund. Just see on kindlasti üks põhjus, miks õigeusu liturgial ei kasutata pille ning nagu ütleb suur bütsantsi muusika tundja Lykourgos Angelopoulos, elab õigeusu muusika üksnes « häälest, mis on terve keha ja terve inimene ».

Kristuse kutse, mis on Matteuse evangeeliumis (12,36-37) on vägagi  paljutähendav: « Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi “.

Sellest kõigest lähtudes ei kõhkle ma kinnitamast, et õigeusu liturgia lauludel ja muusikal, mida kirikus kasutatakse, on tõeline väärtus üksnes siis, kui nad õpetavad õigeusu teoloogiat. Selle veendumusega soovin oma sõnavõtu kokku võtta. See sõnavõtt on lühike vennalik tervitus, et tänada kõiki meie sõpru nii Lätist kui ka Eestist, kes on täna siia meie rõõmuks kaugelt kokku tulnud.

Armsad sõbrad!

Enne kui me läheme edasi, tõuskem ning lugegem kõik koos palve, mille oleme õppinud meie Päästjalt endalt : « Meie Isa… »

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

22 september 2019.