Avaleht/SUUR JA PÜHA NELJAPÄEV, PÜHA VASSIILI SUURE LITURGIA

SUUR JA PÜHA NELJAPÄEV, PÜHA VASSIILI SUURE LITURGIA

Armsad vennad ja õed Kristuses !

Laskem end täna hommikul vallata Jeesuse igatsusel süüa seda paasat koos meiega nagu Ta toona sõi koos oma jüngritega (Lk 22:15). Kuid see pole nii ainult Tema ristikannatusele eelneva paasasöömaajaga, mida me igal aastal tähistame, vaid see saab tõeks iga kord, mil oleme kutsutud tänusalasust pühitsedes Jeesuse söömaajast osa saama. Igast sügava läheduse hetkest Temaga võib saada paasa, sest selle kaudu Ta ühendab meid oma jumaliku eluga meie eneste ja maailma pääsemiseks.

“Ma olen südamest igatsenud süüa seda paasat koos teiega.” Aga millist paasat? Eks ikka seda viimast, mida Jeesus pühitseb enne oma ristisurma. Sedasama, kus Ta ilmutab oma jüngritele tõelise Paasatalle salasust.

Kogu paasa-salasus, rist ja ülestõusmine on kätketud selles söömaajas, mida Jeesus nii väga igatseb oma jüngritega jagada. Ta kutsub sellele paasale igaüht meie seast, sest Issanda paasa on alati isikuline, ometi mitte iial ainult isiklik. Tõepoolest on oluline, et paik, kus seda pühitsetakse, jääks avatuks kõigile Jeesuse õpilastele. Sellepärast on leivamurdmine – ma pean silmas armulaualeiba, milleks on Kristuse Ihu, mida me jumalikul liturgial pühitseme – kogu kristluse kõige kesksem toiming.

Jumalikul õhtusöömaajal, mida me praegu meenutame, murrab Jeesus leiba ja annab oma jüngritele. Ta valab veini ja annab oma jüngritele. Ta annab ennast murtud leiva ja valatud veinina. Ta annab oma vaevatud ihu ja valatud vere. Ning just läbi leivamurdmise annab Jeesus teada oma kohalolust ja meie tunneme üksteises ära Tema õpilased. Me ei ole üksnes Tema paasa tunnistajad, vaid palju enamat: me oleme kutsutud osa saama elavast leivast, mis on taevast alla tulnud ja mida evangeelium nimetab ka eluleivaks (Jh 6:33 ja 35), sest see on toit, mis annab elu ja millest sünnib elu.

Mu armsad!

Me peame aru saama, et Kristuse Ihust ja Verest osa saades, Tema eluandva surma sündmuses, seal, kus Karjasest saab Tall ja Isandast teener, on meil osa Tema elust, et kõik võiksid elada. Ühinegem siis Tema põletava sooviga jagada meiega oma paasat, et meiegi omakorda saaksime “teenriteks” nii nagu Tema sai meie jaoks ja nüüd, “kui me seda teame, siis oleme õndsad, kui nõnda ka teeme” (Jh 13:17). Aamen!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

05.04.2018