Avaleht/Tartu Pühade Aleksandrite kirikust

Tartu Pühade Aleksandrite kirikust

 

Tartu Sõbra 5

 

Sõbra tänava kiriku tsinkplekiga kaetud sibulkuplitelt sirutub taeva poole üheksa kuldset risti. Suurim on keskel, alumises otsas selili poolkuu. Katus hiilgab uhkesti päiksepaistes ja öises valgustuses, seinad hüüavad aga appi remontijaid.

Sada ja rohkem aastat tagasi oli see plats Karlovas tühi. Augustis 1913 Tartus 250 asutajaliikme loodud Aleksander Nevski kogudus kutsus endale preestriks Anton Laari, kes asus vilkalt ja viljakalt tegutsema, nii et juba varsti oli loodud ehituskomitee, asuti raha koguma ja kirikule väärikat kohta otsima.

Nagu on kirjas koguduse kroonikas, jäi ehituskomitee viimaks peatuma platsil, mis kuulus Karlova mõisniku Faddei Bulgarini pojapojale. Kui 900 ruutsülda maad oli ostetud ja Riia kubermanguarhitektilt Vladimir Lunskilt projekt käes, korraldati ehitaja leidmiseks konkurss. Võitis Tartu insener Fromhold Kangro.

«1914. a. kevade oli soe ja ilus ja seepärast mulla tööd edenesid jõudsasti,» on märgitud käsikirjalises kroonikas, mis on hoiul Toomel ajalooarhiivis. «2. mail s.a. algasid juba müüri tööd.»

Praegu on selles Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku koguduses liikmeid umbes kakssada, kellest pidevalt jumalateenistustel käijaid on 25–30.

«Meil on vanu ja noori. Eriti aktiivsed on kümmekond kolme- ja neljakümnendates aastates inimest,» ütles koguduse koori laulja Leelo Isidora Viita.

Kogudusel on kaks preestrit, isa Vadim Rebase ja munkpreester isa Orenti (kodanikunimega Janek Mägi). Neile lisaks on diakonid, isa Toomas Erikson ja isa Timoteos Vassel.

Vaimulikel ja koguduse liikmetel on suur soov tänavu sajandivanuseks saavale kirikule anda korralik välimus. Nad on koostanud nimekirja kõigest, mis oleks tarvis korda teha, ja nimekirja pikkus näitab, et ees ootab mitme aasta töö.

Konsultandi soovitused

Hiljuti sai kutse tulla pühakoja seisukorrale eksperdihinnangut andma ehitushoolde konsultant Lea Täheväli-Stroh. Koos isa Toomase ja Leelo Isidora Viitaga kulus tal sakraalehitise uurimiseks seest ja väljast kokku poolteist tundi.

«Alguses peate keskenduma kõige olulisematele asjadele, et lagunemine seisma panna,» ütles Täheväli-Stroh.

Kõigepealt soovitas ta korda teha vihmaveetorud ja katuserennid, et vesi ei jookseks seinte peale, vaid ikka toru mööda alla. Ajutiselt võiks kasutada metalltorude jätkamiseks ka plasttorusid. «Kui vesi jookseb seina peale, saab krohv kannatada,» selgitas ta. «Seintel on originaalkrohv ja seda peaks säilitama nii kaua kui võimalik.»

Siin ja seal – eriti põhjapoolsel küljel – on seintele valgunud vesi soodsalt mõjunud vetikatele, mis on silmale nähtavalt kasvama hakanud ja tekitanud krohvile suuri laike.

Nendest vabanemiseks soovitas Täheväli-Stroh säärased pinnad kõigepealt kuuma surveveega üle lasta ja seejärel kasutada vetikatõrjevahendit, mis toimib pikema aja jooksul. Selliseid pindasid ei tohiks konsultandi sõnul üle värvida kohe, vaid mõne aja pärast, sest peab olema kindel, et vetikad ei hakka edasi kasvama.

Veel jagas ta soovitusi näiteks akende restaureerimise kohta. Kirikut seestpoolt vaadeldes leidis ta, et sealgi on vee ja niiskuse tagajärjed endast silmanähtavalt tunda andnud. Mõnelgi puhul märkis Täheväli-Stroh, et remontimise eel tuleks kindlasti koostööd teha muinsuskaitseametiga.

Kirik on suur ja remontida tuleb kõvasti. Mis see kõik peaks küll maksma? «Väga palju,» ütles konsultant.

Algab raha kogumine

Laulja Leelo Isidora Viita rääkis, et kui tööd on tähtsuse järgi ritta pandud ja nõu küsitud, hakkab kogudus raha koguma. «Me taotleme fondidest ja püüame ka ärimeestega kontakti saada,» ütles ta. «Selleks on vaja teha projektid ja hinnapakkumised.»

Muide, Aleksandri kiriku ehitamiseks andis sajand tagasi raha keiser Nikolai II isiklikult. Kroonikas on kirja pandud, et keiser annetas kaks korda – kummalgi korral 2000 rubla.

Üldse tuli raha ülevenemaalise korjandusega kokku üle 130 000 rubla. Kangro nõudis ehitamise eest 80 000 rubla ilma sisseseadeta ja Bulgarin krundi eest 1800 rubla.

Viimane suurem remont Aleksandri kirikus lõppes aastal 2002 või 2003, just siis pandi riigi poolt katuseplekk. Siseremont koos maakütte rajamisega tehti isa Orenti andmetel aastal 2004.

Kroonikas on üles tähendatud, et kiriku nurgakivi paneku ajal sada aastat tagasi oli ilus ilm. Nurgakivisse pandi väike tsinkkast pühaku säilmetega ning vaskplaat kirjaga «Nurgakivi on pandud keiser Nikolai II valitsemise ajal 27. mail 1914 Riia ja Miitavi ülempiiskopi Ioanni poolt».

Suzdali-Vladimiri vanavene stiili mõjutustega projekteeritud pühakoja ehitus edenes nii jõudsasti, et hilissügisel võis alumise kiriku ehk koopakiriku mõlemad altarid pühitseda ülempiiskop Ioann (kodanikunimega Ivan Smirnov). Ülemine kirik valmis augustis 1915, septembris võttis ehituskomitee selle ka vastu.

Osa kirikust pühitses ülempiiskop Ioann 26. septembril 1915, peaaltari aga alles 21. aprillil 1918 esimene Eesti apostlik-õigeusu piiskop Platon. Ühtlasi on see tema ainuke pühitsetud altar, sest bolševikud mõrvasid ta Tartus 14. jaanuaril 1919. Piiskop Platon (Paul Kulbusch) on esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane.

Ülemises ja koopakirikus

Sajand vana kogudus, nüüdse nimega Tartu Pühade Aleksandrite kogudus, käib jumalateenistustel nii ülemises – aasta soojemal ajal – kui ka koopakirikus. Leelo Isidora Viita sõnul on tavaks saanud korrust vahetada enne paasapüha, mis tänavu on 20. aprillil.

Nõukogudeaegse võitleva ateismi aegu käis kiriku käsi väga halvasti. «Kui kogudus suleti 1963. aastal, tassiti aasta pärast kogu kiriku sisustus laiali. Osa viidi väidetavasti Tartu Jüri kirikusse ja ülejäänud asjad mujale,» ütles isa Toomas. «Ainuke, mis on säilinud, on lühter. Ja Austraaliast saime tagasi armulauakarika.»

Praegused pühapildid on tema sõnul hiljem kogunenud mitmetest lagunema jäetud ja suletud kirikutest üle Eesti.

Isa Toomas kirjutab selle pühakoja teemal Tartu ülikooli usuteaduskonnas bakalaureusetööd. Tema andmeil kuulus kirik pärast Aleksandri koguduselt äravõtmist Tartu ülikooli raamatukogule ja 1983. aastal sai sellest Eesti Rahva Muuseumi (toona Eesti NSV etnograafiamuuseum) ladu.

Ühel hetkel tahtsid linnavõimud teha Sõbra tänava kirikuga umbes sedasama, mis tehti Maarja kirikuga – kuplid maha ja spordisaaliks. «Aga ERMi direktor Aleksei Peterson ütles võimudele, et neil on juba varad sisse toodud,» ütles isa Toomas. «Tegelikult toodi varad sisse kaks-kolm päeva hiljem. Ja kuplid jäidki alles.»

Alumisel korrusel lubas nõukogude võim tegutseda adventistidel ja metodistidel.

Oma pühakoja sai Aleksandri kogudus tagasi 2001. aastal. Jõuludeni 2002 oli ülemises kirikus ERMi ladu ning alles suvel 2003 oli võimalus üle aastakümnete taas esimesele korrusele kolida.

Hea akustika

Kui nüüdsed remondikavad saavad tegudeks, võib kujuneda see pühakoda jumalateenistuste kõrval kohaks, kus saab korraldada kontserte. Neid on seal juba tasapisi praegugi tehtud, nii näiteks on esinenud Raho Langsepa kutsutud lauljad ja pillimehed vanamuusikafestivali programmis.

Akustika on hea. «Siin läheb heli kohe lendama, kajab pikalt vastu, ja kui ka teha õrnalt häält, on igale poole kosta,» ütles koguduse koori laulja Leelo Isidora Viita. «Selles mõttes on siin ideaalne näiteks Pärdi loomingut esitada.»

Muusika kõlas ka Aleksandri kiriku nurgakivi paneku pidustustel sada aastat tagasi, 27. mail 1914, siis sai sellest osa kogu Tartu.

Kroonika andmeil kulges sel puhul korraldatud vaimulik rongkäik kesklinnast Uspenski peakiriku juurest ülempiiskop Ioanni ja veel 20 vaimuliku, kahe laulukoori ja sõjaväeorkestriga eesotsas läbi linna kuni ehitusplatsini Sõbra tänavas. Saatjaks oli mitmekümnetuhandeline rahvahulk.

Tartu Sõbra 1

Autor: Raimu Hanson

Allikas: Tartu Postimees