Pühakoda on saanud uue hingamise

Ilmjärve kogudus asutati 1848. aastal, kui senine õigeusu kogudus jagunes kaheks – Ilmjärve ja Laatre omaks. See oli üks esimesi vene apostlik-õigeusu kogudusi.

Ilmjärve kroonimõisa territooriumile ehitati viie torniga väike puust kirik, milles peeti jumalateenistusi 1848. aastast 1873. aastani. 1884. aastal see lammutati ja altari kohale püstitati mälestusmärk. Praegune Ilmjärve kirik valmis 1873. aastal ning selle plaani valmistas ja ehitamist juhtis insener-arhitekt Baumann.

Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aga 4. aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Sel aastal võeti õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele.

Riigikogu liige Priit Sibul, kes elab ise küll Risttee külas, on Ilmjärve kirikuga lähedalt seotud. Praeguseks on kirik tema kaasabil saanud justkui uue hingamise. «Pühakodade programmist saadi toetus ja see võimaldas siia üldse mingil uuel elul tekkida. Möödunud aastal tulime siia ja hakkasime vaikselt toimetama,» sõnas Sibul. «Eelmise aasta 3. augustil oli siin üle pika aja taas teenistus ning praeguseni on neid veel toimunud.»

Sibula sõnul on nende pere seotud Ilmjärve kirikuga vanaema kaudu. «Vanaema on siin kirikus ristitud ja vanaema isa oli alguses nagu mitu selle kandi inimest seotud esmalt Sangaste kirikuga, aga järsku tuldi siia õigeusu kirikusse üle.»

Täpset põhjust ta ei tea, miks nii juhtus. «Kas kirik muutus aktiivsemaks või tekkisid tülid, kuid üsna mitmed inimesed tulid Sangaste luteri usu kirikust üle õigeusu kirikusse. Vanaema ise on siit pärit ja tema vanemad omakorda otsustasid, et lapsed ristitakse siin.»

Kirikus on tehtud äärmiselt palju tööd: vahetatud katus, uuendatud osa akendest ja ustest. Paraku jagub töid veel küllaga. «Otepää vald on omalt poolt meid toetanud ja nii saime välisukse korda. Samas oli muinsuskaitse vahepeal murelik, kuna võtsime ära maas olnud laudpõranda. Välja tuli kivipõrand. Ilmselt otsustati mingil ajal siia laudpõrand peale paigutada,» sõnas Sibul. Nüüd on kirikus vaid kivipõrand.

Sibula sõnul nad toimetavad kiriku juures vaikselt ikka edasi. «Mul on endal ääretult hea meel, et meil siin möödunud aastal mitmed talgud olid – nii sai siin korda tehtud üsna palju.»

Sõja käigus sai kiriku katus rängalt kahjustada. «See jooksis läbi ja alles 2006. aastal sai kirikusse uus elu sisse. Käisime vallas rääkimas, et vaja oleks kõik aknad ja ka külgmised uksed korda teha, kuid kas selleks raha leitakse, näitab aeg,» rääkis Sibul.

Tema veendumuse kohaselt saaks kirik hoopis teise ilme, kui aknad korda saaksid. Samas tõdes ta, et tuul läbi enam ei käi ning preestril külm ei hakka. «Teenistusi saame pidada ning see ongi peamine.»

Autor: Liis Ploom
Valgamaalane, 19. september. 2015