Tema Pühaduse kõne Tartu Ülikoolis: Hariduse osa keskkonnateadlikkuse kasvatamisel

Tema Pühaduse oikumeenilise patriarhi kõne
Tartu Ülikooli aulas
15. septembril 2023

Väga austatud Tartu Ülikooli rektor!
Väga austatud härra linnapea!
Kõrgesti pühitsetud ülemkarjased!
Lugupeetud õppejõud!
Kallid külalised!
Armsad üliõpilased!

Me oleme väga rõõmsad, et võime pidada siin aulas keskkonnaharidusele pühendatud loengu. On ju keskkonnakriis paljude meelest kõige tõsisem probleem, millega inimkond on pidanud oma ajaloo jooksul silmitsi seisma.

Tänapäeval ei saa inimkond, hoolimata ennenägematutest edusammudest mitmes kultuuri, teaduse, tehnoloogia ja ühiskonnakorralduse vallas, olla uhke oma suhtumise üle looduskeskkonda. Inimkond on põhjustanud ökokriisi, ja ehkki teab keskkonnahävingu ulatust, ei võta aru pähe, ei muuda oma käitumist looduse vastu ning usub endiselt, et planeedi ökosüsteem peab vastu ja suudab ise taastuda.

Nagu ehk paljud teist teavad, palvetab õigeusu kirik oma teenistustel ja talitustel inimeste kaitsmise eest loodusõnnetuste, taudide, näljahäda, maavärisemise ja veeuputuse eest. Ent 1989. aastast pühendas Oikumeeniline Patriarhaat 1. septembri, nn. indiktipüha ja kirikuaasta alguse, loodule. Meie kirik palub niisiis Loojal kaitsta looduskeskkonda kannatuste ja õnnetuste eest, mida inimesed ise sellele põhjustavad: vee ja õhu saastumise, metsade hävimise, harimiskõlbliku maa kahanemise, hukatuslike tulekahjude, bioloogilise mitmekesisuse kahanemise, kliimamuutuse, loodusvarade hoolimatu kasutamise, tehnokraatia kõrvalsaaduste ja muu taolise eest.

Sellele on järgnenud mitmed ettevõtmised: keskkonnateemalised konverentsid ja seminarid, üheksa valdkondadevahelist ja usunditevahelist sümpoosioni merel, Konstantinoopoli Suure Kiriku mitmed algatused, mis on innustanud valitsusi, parlamente, teaduskogukonda, keskkonnakaitseliikumisi, kristlikku amailma, teisi usundeid ning igast vanusest ja sotsiaalse taustaga inimesei.

Oikumeeniline Patriarhaat oli esimene, kes tõi esile ökosõbraliku kristliku sõnumi ja nimetas looduskeskkonna hävitamist patuks. Meie ekspluateeriv suhtumine loodusse tuleneb meie võõrandumisest Jumalast ja meie vabaduse „kurjast teisenemisest“. Looduskeskkonna kallale kippumisele eelneb alati inimese sisemine vaimulik ja kõlbeline allakäik. Siin saab tõeks piibli kirjasõna, et halb puu kannab paratamatult halba vilja (Mt 7:17).

Kui me kuulutame, et loodusthävitaval suunitlusel on vaimsed juured, rõhutame samas, et ka püüe sellega tegelda peab algama vaimsel tasandil. Teaduse ja tehnoloogia panusest ei piisa, nagu ei piisa ka poliitilistest otsustest ja muutustest majanduse toimimises, põllumajandus- ja tööstustootmises, kui olulised need ka poleks. Me peame põhjalikult muutma oma mõtteviisi ja väärtusi, oma suhet maailmaga ning seda, millist mõtet me omistame oma elule. On ilmne, et kui me näeme maailma Jumala looduna ning inimest looduna Jumala näo järgi, Tema sarnaseks, siis on meie käitumine täiesti teistsugune. Siis ei näe inimene end enam loodud maailma omanikuna, selle jagamatu valitseja ja hoolimatu ärakasutajana.

Tõeline usk Jumalasse kaotab inimese kõrkuse ja suurushullustuse, selle, et inimene peab loodut pelgalt vahendiks oma piiritute ihade ja vajaduste rahuldamisel. Terve kiriku elu, tema jumalateenistus, tema askeetlik ja ühiskondlik eetos, tema arusaam maailmast kui ülevalt antust, viitavad ökoloogiale. Juba iseenesest on kirik võit kõigi nende jõudude üle, mis aitavad ideoloogilises või praktilises mõttes kaasa looduskeskkonna hävingule, nagu ahnus, inimese enesejumaldamine, samuti enesekesksus ja ükskõiksus kaasinimese vastu. Võib tõsti öelda, et kiriku elu on „rakendusökoloogia“.

Algusest peale rõhutasime ökokriisi sotsiaalset mõõdet ning keskkonna- ja sotsiaalprobleemide ühiseid juuri. Inimese Jumalast lahutatuse tagajärg on suhete purunemine looduse ja kaasinimesega. On mõttetu looduskekkonna hävitamise juures rääkida inimesest hoolimisest või siis vastupidi. Looduskaiste ja tõeline lugupidamine ligimese vastu on lahutamatud. Lõppude lõpuks on huvi puudumine meid ümbritsevate inimese ja looduskkeskkonna suhtes Jumala käskudest mittehoolimine. Vaid seal, kus on üksmeel ja armastus ning kus võideldakse looduse kaitsmise eest, antakse Jumalale au.

Kallid kuulajad!

Lapsepõlv ja noorus on inimese elus pedagoogilises mõttes kõige sobivamad ajad ökoloogilise ja sotsiaalse teadlikkuse kasatamiseks. Noores eas võib inimese südamesse ja mõistusse sisendada lugupidamist inimisiku pühaduse ning loodud maailma ühtekuuluvuse ja ilu vastu. Me peame haridust otsustava tähtsusega teguriks inimkonna teel tulevikku. Haridusel on tänapäeval ja veel enam tulevikus otsustav osa „kaksiksolidaarsuse“ (ühtekuuluvuse loodu ja kaasinimesega) kujunemisel, et uus põlvkond mõistaks kriisi tõsidust ja vajadust hakata tööle probleemi kallal, mis on tõsisem, kui me seda endale tunnistame. (lõik järgmsiega kokku)

Keegi ei saa eitada tõsiasja, et loodusest endast on saamas üha suurem oht inimelule tänu inimese põhjustatud jätkuvatele loodusõnnetustele. Kliimamuutus, mis on määratu oht kogu planeedile, on selle väite kinnituseks. Seepärast on õigesti öeldud, et tänapäeval on „haridus ilma ökoloogilsie suunitluseta hariduse paroodia“. Pole ka kokkusattumus, et looduskaitsekasvatuse olulisuse tõttu võib haridustööd pidada „pühaks ülesandeks“. Õpetamine peab kasvatama inimese vaimset loomust, sisendama moorte hinge ülevaid väärtusi, toetades samal ajal inimeste igatsust ühiskondliku panustamise ja ühishüve teenimise järele.

Hariduse sellel mõõtmel on üleüldine ulatus ja õigeusu kirik on alati pannud sellele erilist rõhku oma haridustraditsioonis. Me peame õigeusu väärtusi tänapäevalgi väga asjakohasteks, sest need ühendavad progressi inimisiku ja loodusterviku kaitsmisega. Ei saa ju ökoloogiliselt rikutud planeedil olla tõelist inimarengut.

Selle vaimus rõhutab kirik kristliku kasvatusega seoses meie usu inimarmastuslikku ja keskkonnahoidlikku sisu ning õhutab uut põlvkonda andma kristliku eetose põhjal isiklikult tegudega tunnistust keskkonnakaitse ja ühtekuuluvuse alal. Noored mehed ja naised peavad mõistma, et see tunnistus pole mingi kirikuelu väline lisakülg, vaid et see kuulub tema olemusse ning on usklike identiteedi eluliselt tähtis väljendus.

Nende mõtete ja tunnetega täname linnapead selle lahke kutse eest, õnnitleme selle kauni ürituse korraldajaid ja toetajaid ning palume kõigile teile ja teie lähedastele tarkuse ja armastuse Jumala armu ja õnnistust.

Täname teid lahke tähelepanu eest!