Ülempreester Andrease artikkel kogumikust “Mitut usku Eesti”

Ilmus kogumik „Mitut usku Eesti“ 4.osa.

Tartu Ülikooli Kirjastuselt ilmunud raamatu esitlus toimus 18.jaanuaril Tartu Ülikoolis. Köide „õigeusu eri“ on 280 leheküljeline, koostaja ja toimetaja Liina Eek. Valik usundiloolisi uurimusi koondab kaheksa artiklit õigeusu ajaloost, tänapäevast ja erinevatest aspektidest Eestimaal:

1) Usuvahetusest (on kasutatud ka mõistet „kirikuvahetus“) 19.sajandi keskel (Linda Lainvoo),

2) Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni, kahe õigeusu kiriku tekke põhjuseid Eestis (Toomas Schvak),

3) Eestikeelse elanikkonna õigeusklikuks olemise põhjustest, kuidas on eesti keelt kõnelevad inimesed jõudnud õigeusu kirikusse (Liina Eek),

4) XVII sajandi lõpu-XVIII sajandi alguse vene õigeusu ikonostaasid (kujuseinad altari ja palveruumi vahel) Tallinnas (Jelena Pogosjan)

5) Haridus ja õigeusu kirik Eestis (Irina Paert, Toomas Schvak),

6) Setode elav õigeusk. Eelarvamused ja pärimus (Andreas Kalkun),

7) Vanausulised Eestis (Tatjana Šor),

8) Eesti vanausuliste ikoonimaali traditsioon (Mari-Liis Paaver).

Lugude autorid on kõik oma ala asjatundjad ja tegelenud oma erialal juba pikemat aega.

Õigeusu pärimusel on Eestis kaks tahku: ühest küljest on tal meie maal auväärne üle 1000-aastane ajalugu, aga teisest küljest ei tunta meil eriti õigeusu traditsiooni. Väga sageli öeldakse, et õigeusu kirik on „vene kirik“ ja õigeusk on „vene usk“. Siis võiks ka öelda, et luterlus on „saksa usk“ ja luteri kirik „saksa kirik“. Toimetaja Liina Eek ütles raamatu esitlemisel, et kuigi viimase rahvaloenduse järgi on just õigeusk (kr.k. ortodoksia) Eesti levinuim usuvool (õigeusklikke on 16 protsenti Eesti üle 15-aastastest inimestest), ei tea eestlased sellest palju. „Postimehele“ antud intervjuus (Kaspar Koort „Usk, mis puudutab hinge“, Postimees 25.01.) märkis Lina Eek, et ikoonid, küünlad, kuld see on pea kõik, mida osatakse loetleda õigeusust. Tõsi on see, et kui venelaste (ja ka setode) puhul on õigeusk seotud selgelt rahvusliku identiteediga, siis õigeusku tulnud eestlased rõhutavad just vaimset poolt -see puudutab nende hinge, pakub neile rohkem kui teised konfessioonid.

Raamatu toimetaja sõnul on olnud okupatsiooni mõju Eestimaa usuelule ränk, see mõjus halvasti kõigile kirikutele. „Mida inimestele nõukogude ajal pähe topiti, on ikka väga hästi juuri ajanud. Paljud pööritavad silmi, kui keegi ütleb, et ta on usklik, ning ollakse arvamusel, et kui keegi on usklik, siis on ta peast segi või vähemalt kohtlane.“

Eestis on kaks õigeusukirikut: Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsioonis asuv autonoomne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK). Huvitav on see, et Vene Kirik (Moskva Patriarhaat) ja kohalik Eesti Õigeusu Kirik (EAÕK) näevad erinevalt õigeusu ajalugu, järjepidevust ja kanoonilist korraldust Eestis. Õpetuslikult erinevust aga ei ole ja paarkümmend aastat tagasi allkirjastatud armulauaühtsuse kokkuleppe alusel võivad õigeusulised käia mõlemas kirikus ka armulaual. Sellel teemal tahaks kunagi pikemalt peatuda.

Vanausulisi on peetud ka tavaliselt õigeusu kiriku osaks. Enne II Maailmasõda loetigi rahvaloendusel vanausulised õigeusuliste (õigeusklike) hulka. Põlvamaal elavate „papitute“ (preestrita) vanausuliste kohta ütles Liina Eek järgmist, et vanausuliste suletust selgitab nende keeruline ajalugu. 17. sajandil viis Moskva patriarh Nikon läbi kirikureformi, seda mitte tunnistanud vanausulised pandi kirikuvande alla, neid kiusati taga, põletati elusalt, kihutati minema. Alles 1970ndatel aastatel võttis Venemaa õigeusu kirik nendelt ametlikult kirikuvande maha ning tunnistas, et vanausulised ei ole hereetikud.

Raamatu autor on hästi kursis ka koguduste majandusliku poolega: „Õigeusu kirikud ei ole oma liikmeskonnalt väga arvukad, pealegi ei kipu eestlased kuigi meelsasti tasuma kogudusemaksu. Tean mitmeid koguduseliikmeid, kes käivad regulaarselt teenistustel, saavad osa sakramentidest (salasustest), kuid nad ei maksa liikmemaksu, neil on justkui tunne, et preester peaks elama jumala armust. Kiriku ülalpidamine on tegelikult väga kallis ja ots otsaga kokku tulla on päris raske. Eks palju sõltub ka kogudustest. Kui on tugev kogudus, siis toimib paremini. Kui näiteks mõnes maakoguduses on vaid viis naist vanuses 80+, siis seal on pilt mõistagi kurvem.“

Õigeusu vaimulikke on ja tuleb juurde, oma doktoritöö tarbeks intervjueeris autor ligi 20 preestrit, mis on praegu tegutsevast EAÕK vaimulikkonnast pool, nende keskmine vanus on neljakümne aasta ringis.

Õigeusu kirjandust on ka juurde tulnud: „Viimase kümne aasta jooksul on välja antud päris palju raamatuid, enne seda oli seis märksa nukram. On akadeemilist kirjandust, on jutlusi ja ajaloolisi kogumikke. Kui keegi tunneb huvi õigeusu vastu, siis eestikeelset kirjandust on piisavalt, et end selle ajaloo ja teoloogiaga kurssi viia. Tõsi, õigeusu entsüklopeediat veel välja antud ei ole.“

Küsimusele, mida eestlased otsivad ja leiavad õigeusust, vastas raamatu toimetaja Liina Eek, et kui luterlus on liiga külm ja katoliiklus liiga ratsionaalne, siis õigeusku nähakse emotsionaalse, kogemuslikuna, hinge puudutavana ning seejuures ei puudu ka intellektuaalne aspekt.

Liina Eek on Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant. Teadustöö põhisuund on õigeusk Eestis, doktoritöö teema „Eesti õigeusuliste individuaalse usu võrdlus kiriku õpetusega“.

Artikkel ajalehest “Koit”.

isa Andreas, EAÕK Värska ja Saatse koguduse vaimulik