KOLIBERSKI Nikolai Aleksandri p

Nikolai Koliberski oli õigeusu vaimulik: diakon, preester, ülempreester, samuti kooliõpetaja. Ta sündis 28.07.1872 Pihkvas Aleksander Koliberski peres, lõpetas Pihkva Vaimuliku Seminari 1892 ja töötas 1893 – 1895 kooliõpetajana Dankovo vallakoolis, Holsmki maakonnas Novgorodi kubermangus.

Tema teenistuskäik:

• pühitseti diakoniks/preestriks 30.08.1895 Pihkvas Riia ja Miitavi ülempiiskop Arseni (Brjantsev) poolt
• preester Pihkva piiskopkonnas  30.08.1895-24.08.1919 Dankovo koguduses, kus ta lisaks pastoraalsele teenistusele tegeles kirikukoolide korraldamisega ja Jumala Seaduse õpetamisega. Lisaks lastega tehtavale tööle pööras ta suurt tähelepanu täiskasvanute õpetamisele, korraldades neile eraldi pühapäevakoolid kirjaoskamatutele (aastas õppis seal 70–150 inimest), kus isa Nikolai õpetas isiklikult ja ilma igasuguse tasuta kõiki aineid.

Lisaks jumalateenistustele korraldas ta vangidele kirjaoskamatute algkooli programmi alusel õppetööd ning meenutades seda aega märkis ta, et ei olnud ei enne ega pärast seda kohanud üheski koolis sellist innukust ja püüdlikkust kirjaoskuse omandamisel nagu selles erilaadses koolis, kus õppisid täiskasvanud väärikas eas inimesed, kelle arv ulatus 50–60-ni.

Isa Nikolai juhtis ka vangla raamatukogu, mis tema teenistuse alguses oli väga halvas seisus. Olles saanud vangla administratsioonilt loa, alustas ta tegevust: kohalikus ajalehes avaldati üleskutse raamatute annetamiseks ning selle tulemusel kogunes annetajatelt üle tuhande raamatu. Tema teenistuse lõpuks vanglas oli raamatukogus juba üle 3500 eri sisuga raamatu.

Lisaks korraldas isa Nikolai üksikutes kambrites eraldi vaimulikke vestlusi. Oma teenimisega vanglapreestrina jäi ta meelde mitte ainult väsimatu tööga oma eripärase karja harimise nimel, vaid ka võitlusega nende õiguste eest, püüdes viia füüsilised karistused vangide suhtes miinimumini. Tema pingutuste tulemuseks oli „Peavalitsuse korraldus, et edaspidi kehakaristust kui parandusmeedet rakendataks ainult kõige äärmuslikematel juhtudel“.

Samaaegselt õpetas ta aastatel 1907–1914 kohalikes Pihkva koolides.

• alates 1914. aastast teenis ta tasuta preestrina 2. Pihkva sõjaväehaiglas.
• 1917. aastal sooritas ta eksami kooliõpetaja kutse saamiseks. Nõukogude võimu tulekuga suleti kirikukoolid ja Jumala Seaduse õpetamine õppeasutustes lõpetati.
• 1918. aastal määrati ta Izborski linna Nikolai katedraali preestriks ning kuni 1921. aastani töötas ta õpetajana Petseri ringkonnas. Pärast uue piiri kehtestamist Läti ja Eesti vahel jäi ta Läti Vabariigi territooriumile Tjuršinosse (Kürši), kus alates 1921. aastast töötas algkooli juhatajana.
• pühitseti ülempreestriks  24.08.1919 Saatse Püha Paraskeva kirikus
• ülempreester Saatse Püha Paraskeeva koguduses  24.08.1919-1921
• 1924. aastal määrati ta Tjuršino koguduse õpetajaks. Tänu isa Nikolai väsimatule energiale pandi seal 1926. aasta septembris alus uuele kirikule ja 1927. aasta septembris pühitseti see sisse.
• novembris 1930 viidi ta üle Daugavpilsi (Dvinski) Uspenski kiriku õpetajaks. Samaaegselt õpetas ta Daugavpilsi linna vene koolis Jumala Seadust ning andis tunde kirikuslaavi keeles, loodusõpetuses, Läti ajaloos ja käsitöös ning kandis ka klassijuhataja kohustusi.
• 15. oktoobril 1938 viidi ta üle Liepāja Aleksander Nevski kiriku õpetajaks.
• alates 1. märtsist 1940 tegutses ta Sinodi korraldusel koos Liepāja Püha Kolmainu kiriku protoierei Pavel Jankovitšiga Liepāja Aleksijevski ja Vainodeni koguduste hooldajana.
• jaanuaris 1941 viidi ta üle Riia Johannese kirikusse ning augustis Riia Blagoveštšenski (Kuulutamise) kirikusse.
• sama aasta sügisel liitus üpr Nikolai Koliberski Õigeusu Misjoni tööga, mille oli loonud Balti eksarh metropoliit Sergi (Voskressenski) kirikliku elu taastamiseks okupeeritud Pihkva aladel. Algul töötas ta Riias misjoni juhataja abina ning alates 13. oktoobrist samal aastal misjoni juhatajana Pihkvas. Kuid olles juba kõrges eas, ei suutnud ta pikemat aega misjoni juhtida ning loobus detsembris sellest ametist ja naasis Riiga.
• jaanuaris 1942 määrati ta uuesti Riia Johannese kirikusse ning teenis seal kuni oma surmani 20.9.1942

Ülempreester Nikolai Koliberski uinus Riias 20.09.1942 ja puhkab Riia  Püha Joanni katedraalkiriku kõrval (Riia Ivanovski kalmistul).

Kasutatud allikad:

• “Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri”. Tallinn, 1975; Koostaja  August Kaljukosk. EAA.5437.1.64, käsikiri. Rahvusarhiiv
• David Papp. “Eesti Apostliku õigeusu vaimulikud – Biograafiline leksikon (16.-20.saj)- EAA. 5410.1. 247-249.  Rahvusarhiiv
• Vera i Žizn, 1938, lk 281; 1940, lk 49–50; LGIA, f. 7469, op. 2, d. 206
• S. P. Sahharov, Õigeusu kirikud Latgalis, Riia, 1939, lk 64–67
• K. Oboznõi, Pihkva Õigeusu Misjon, Pihkva kroonikad, 2001, nr 4 (23)
• www.geni.com

Andmed uuendatud koostöös Andrei Sõtsov ja Anne Räpp (Kukermann) 6.4.2026