Avaleht/Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik/Vaimulike andmebaas/SAMON/SAMMON Tõnis/Dionissi Kusta/Kosma p

Vaimulike andmebaas

SAMON/SAMMON Tõnis/Dionissi Kusta/Kosma p

Dionissi/Tõnis Samon/ Sammon oli eesti õigeusu vaimulik: köster-kooliõpetaja, diakon, preester, ülempreester, EAÕK Sinodi sekretär, Tallinna ja Eesti piiskopkonna valitsuse liige. Ta  sündis 13.09.1871  Pärnumaal Vändra kihelkonnas Vana-Vändra vallas  köster-kooliõpetaja  Kusta/Kosma Samoni  ja Maria Samoni peres, õppis Vändra kihelkonnakoolisRiia Vaimulikus Koolis ja Seminaris  ja omandas köster-kooliõpetaja kutse -(lõpetas 20.6.1894).

Ülempreester Dionissi/Tõnis Samon/Sammon uinus 22.07.1950 Tallinnas ja puhkab Tallinna siselinna (Aleksandri) kalmistul-kultuurilooline haud.

Tema teenistuskäik köster-kooliõpetajana:

Tema teenistuskäik preestrina:

Autasud:

Eluloolisi andmeid:

Dionissi Samoni pere: abikaasa Aleksandra Samon (sünd Panova), nende lapsed: Lidia Ilmjärv (sünd Samon) Vladimir Samon; Sergei / Sergius Samon;  Ksenja Samon.

Isa Dionissi teenis alates 23.10.1897 kuni 01.08.1919 Leisi õigeusu koguduse preestrina. Ühtlasi oli ta Leisis kohaliku Punase Risti komitee esimees ning aitas kaasa Leisi sadama ja apteegi asutamisele. 1919.  astus Tõnis Samon paralleelselt kirikuteenistusega ka riigiteenistusse, töötades 01.10. 1922 Tallinnas teedeministeeriumi maanteede ja sisemiste veeteede valitsuse sekretärina. 18. 09.1919 kuni 08.09.1920 oli ta ühtlasi Eesti Piiskopkonna Nõukogu sekretär ja alates septembrist 1920 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinodi sekretär. Sellel ametikohal töötas ta 1940. aastani.

Aastatel 1935–1936 juhtis isa Dionissi uue puitkiriku rajamist, mille aluseks sai tuntud arhitekti Aleksandr Vladovski projekt. Uus kirik pühitseti metropoliit Aleksandri poolt sisse 13.11.1936. Lisaks kogudusepreestri tööle Koplis oli Dionissi Samon aastatel 1922–1929 ühtlasi Tallinna 26. Algkooli usuõpetuse õpetaja ja aastatel 1923–1925 Tallinna garnisoni kaplan. Koplis viis ta läbi ka ulatuslikku alkoholismivastast võitlust ja asutas koguduse juurde mitmeid ühinguid. Viimaste seas oli ka sinodi poolt 16.12.1929 kinnitatud noorteorganisatsioon “Usk, lootus ja armastus”. Oma teenistuse lõpuks 1938 oli ta saanud sadakonnalt kohalikult elanikult karskustõotuse.

Seoses paljude vaimulike lahkumisega välismaale naasis pensioneerunud isa Dionissi väidetavalt 1944. vaimulikuteenistusse ja nimetati Tallinna Nõmme Ristija Johannese koguduse ülemääraseks (palgata) vaimulikuks. Koguduse aruannetes ja kroonikas selle kohta ühtegi märget ei esine. 01.03.1947 nimetati ta küll Aleksander Nevski katedraalis tegutsenud Tallinna Püha Andrease koguduse esipreestriks, kuid ei ole märgitud, et ta oleks eelnevalt üheltki ametikohalt vabastatud. Seoses piiskopkonna valitsuse poolt algatatud Püha Andrease koguduse likvideerimisega sama aasta sügisel vabastati isa Dionissi 15.09.1947 sealse esipreestri ametist ning teenis kuni surmani Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku koguduse ülemäärase vaimulikuna.

Kasutatud allikad: