SMIRNOV Valentin Nikolai p

Valentin Smirnov oli eesti ja vene õigeusu vaimulik – köster-kooliõpetaja, diakon, preester, ülempreester, praost, samuti EV Riigikogu liige. Ta sündis 22.04. 1887 Petserimaal pr Nikolai Smirnovi peres, lõpetas Pihkva Vaimuliku Seminari 1908.

Tema teenistuskäik:

• köster-kooliõpetaja Velikije Lukis 1908-1910
• köster-kooliõpetaja Pihkvas 1910-1912
• köster-kooliõpetaja Pihkva Vaimulikus Seminaris 1912-19125.12.1915
• pühitseti diakoniks/preestriks 25.12.1915
• preester Pihkva Jumalaema uinumise koguduses 25.12.1915-01.04.1920
• preester/ülempreester  Lisje Püha Vladimiri koguduses 01.04.1920-05.12.1940
• EV Riigikogu liige 1929-1932
• ülempreester
• praost
• autasud: puusaehe, peaehe, Püha Piiskop Platoni orden III jrk 1934

Eluloolisi andmeid:

Valentin Smirnov töötas usuõpetajana Velikije Lukis, Pihkva köstrite koolis, Pihkva Vaimulikus Seminaris, arreteeriti esimest korda bolševike poolt 1919 ja põgenes Eestisse. Isa Valentin arreteeriti teist korda  NKVD poolt  05.12.1940 ja mõisteti tribunali poolt mahalaskmisele – otsus  asendati 10 a vanglakaristusega Ussollagi vangilaagris Siberis.

Ülempreester   Valentin Smirnov uinus Ussollagi vangilaagris  Siberis  07.04.1944, tema hauakoht  on teadmata.

Nõukogude võimu repressioonid õigeusu kirikutegelaste vastu.

KGB (varasemad nimetused Tšekaa, SARKi GPU, OGPU, NKVD, NKGB) – Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ja sisejulgeoleku: korrakaitse-, elanikkonna poliitilise järelvalve-, luure- ja kinnipidamisasutuste valve ja kinnipeetavate sunnitööle rakendamise eest vastutanud asutus.

Eesti Vabariigi Riigikogu avaldas 2002  deklaratsiooni nõukoguliku okupatsioonirežiimi kuritegelikkuse kohta: Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võõrandasid õigusvastaselt vara ja hävitasid sihipäraselt eesti rahvuskultuuri.

Kommunistlike totalitaarsete režiimide kuriteod mõistis 25.01.2006  hukka ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. ENPA resolutsioon oli rahvusvahelise üldsuse esimene hukkamõist kommunismile. Eranditult kõiki eelmisel sajandil Kesk- ja Ida-Euroopas valitsenud kommunistlikke totalitaarseid režiime, mis nüüdki on võimul mitmetes maailma riikides, iseloomustavad ulatuslikud inimõiguste rikkumised. Need rikkumised on olnud erinevad, sõltuvalt kultuurist, riigist ja ajalooperioodist, ning nende hulka kuuluvad üksikisikute ja massimõrvad, hukkamised, surmad koonduslaagrites, nälg, küüditamine, piinamine, orjatöö ja teised füüsilise massiterrori vormid, samuti tagakiusamine rahvuslikul või usulisel pinnal, südametunnistuse-, mõtte-, sõna- ja ajakirjandusvabaduse rikkumine ning poliitilise pluralismi puudumine. ENPA seletab kommunistlike režiimide kuritegusid klassivõitluse teooria ja proletariaadi diktatuuri sellise tõlgendamisviisiga, mis … seadustas inimeste “elimineerimist”, keda peeti uue ühiskonna rajamisel kahjulikeks ning seega totalitaarsete kommunistlike režiimide vaenlasteks. Enamus ohvreid olid iga asjaomase riigi enda kodanikud.

„Klassivaenlaste“ ja „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ määratluse alla käisid ka Eesti Vabariigis tegutsenud vaimulikud ja kirikutegelased, eriti need, kes olid austatud ja armastatud kohaliku rahva poolt. Süüdistusparagrahviks oli kõigile  VNFSV kriminaalkoodeksi kurikuulus §58 – „riigi reetmine ja nõukogudevastane agitatsioon“ oma erinevate lõigetega, mille järgi võis määrata surmanuhtluse kas kohapeal või karistuse kandmise stalinlikus surmalaagris. Selle paragrahvi alla võis liigitada isegi usulised vestlused inimestega, usulise kirjanduse omamise jms.

Poliitilised arreteerimised algasid Eestis kohe nõukogude okupatsiooni algusega 1940  Esimese Nõukogude okupatsiooni aasta genotsiidi kulminatsiooniks sai 14.06.1941 massiline küüditamine. Operatsioon viidi läbi 1930-te aastate algul NSV Liidus väljatöötatud tüüpdirektiivi järgi. Eestis algasid ettevalmistused nn. „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ massiliseks väljasaatmiseks 28.11.1940 NKVD korraldusega nr. 288. Küüditamise (või nagu seda ametlikult nimetati – sundevakueerimise) läbiviimisele asuti 13.06. ja 14.06. öösel, teine küüditamiselaine toimus 01.07. Saaremaal. Arreteeritud viidi laevadega Tallinna, pered lahutati – mehed saadeti Tallinna keskvanglasse ja sealt Siberisse Irkutskisse. Naised lastega saadeti aga Harku vangilaagrisse, kust neil õnnestus Punaarmee taganedes augustis vabaneda ja koju naasta. Kokku jõuti küüditada 1941  ligi 11 000 inimest, osa võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Operatsiooni läbiviimiseks olid varutud loomavagunid, kuhu oli lubatud ametlikult mahutada 30 inimest. Tegelikult suruti vagunisse kuni kaks korda rohkem rahvast. Paljud surid enne sihtkohta jõudmist,osa vahistatuid hukati ilma kohtuotsuseta kohapeal. Väljasaadetuid ootas ees aga maapealne põrgu…Perekondadest eraldati mehed, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus osa neist hiljem maha lasti. Mahalaskmise kõrval kasutasid punatimukad ka teisi hukkamisviise, enamus surid nälga ja kurnatusse ning ainult väike osa neist tuli hiljem Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka naisi.

Piinamist kinnipidamiskohtades võis liigitada kehaliseks ja hingeliseks. Mõlemat rakendati kui teabe ja ülestunnistuste saamiseks N. Liidus. Füüsilise piinamise võtetest olid kasutusel peksmine, lämmatamine, tuleleegi või elektrivooluga „töötlemine”, suguelundite pigistamine, pea ja kaela väänamine, pea „mahakeeramine” jt. Piinatavate kisa ja oigeid võimendati mõnel pool valjuhääldeist või heliplaadilt. Psüühilise piinamise võtted olid ähvardamine kehaliste vigastuste tekitamisega, püstoliga pähe sihtimine, pikaajaline ärkvelhoidmine, öised ülekuulamised, mitmeks päevaks pimedasse üksikkongi paigutamine jms. Sunniti ka vaatama teiste ülekuulatavate, sh. omaste piinamist ning samuti osalema nende alandamises (nt. pandi üks ülekuulatav põlvili, suu pärani, ning teine pidi talle kuklalasu ähvardusel suhu urineerima, et uurija saaks viimaselt esimese vastu soovitud „ülestunnistuse”). Psüühilisest piinamisest inimteadvusse jäänud jäljed on sageli rängemad kui kehavigastused. Niiviisi saadud „ülestunnistuste” põhjal võidi N. Liidus langetada surmaotsus, eriti poliitilistel protsessidel, kus piisaski üksnes süü omaksvõtmisest. Nende „ülestunnistustega” on võimalik tagantjärele ülestõstetud aegumatute poliitiliste „süüasjade” puhul manipuleerida pahatahtlikult nüüdki.

Represseeritute elutingimused osutusid sageli nii viletsateks, et normaalne toimetulek oli välistatud. Poliitvangidele öeldi pahatihti, et „teile pole ellujäämist ette nähtud”, ja vangla-argoosse kuulub ütlemine „kärva sina täna, mina kärvan homme”.

25.03.1949 pandi Balti riikides toime teine massiline küüditamine vastavalt Nõukogude valitsuse 29.01.1949 salajasele määrusele nr. 390-138. Represseeriti kokku üle 30 tuhande inimese. 1950-ndatel küüditati lisaks veel haritlasi ja usklikke-paljud neist jätsid Siberis oma elu.

Poliitvangidega tehti kinnipidamiskohtades ka inimkatseid nõukogude sõjatööstuse ja meditsiini arendamiseks. Vangid olid need, kes ehitasid üles nõukogude majandust, linnu, tehaseid, kanaleid jm nõukogude lööktöö suurobjekte. Oli ütlemine, et N. Liidu raudteede iga liipri all puhkab vähemalt üks sunnitöölaagri vang.

Stalini aegne vägivald toetus valele ja vale õigustas omakorda vägivalda. Ühiskonna poolt on stalinistliku terrori ajal represseeritud rehabiliteeritud, sest neil ei olnud mingit isiklikku süüd. Nüüd tuleb ka Kirikul võtta seisukoht usu pärast kannatanute suhtes.

Ülempreester Andreas Põld

Väljavõte üpr Andreas Põllu uurimusest “Eestimaa uusmärtrid”:

II Maailmasõja tingimustes Nõukogude Liidu võimude suhtumine kirikusse muutus. Kui Lenin ja tema järglased otsustasid likvideerida nõukogude ühiskonnast igasugused religiooniilmingud („võitlus kiriklik-sektantliku kontrrevolutsiooniga”), siis 1943 otsustas Stalin religiooni lõplikult mitte hävitada oma riigis, vaid allutada see võimude range kontrolli alla, oodates vastutasuks Kiriku lojaalsust ja välissuhtlust Nõukogude Liidu kasuks. Erilise huvi all olid suhted õigeusu kirikuga. Lisaks 3-le vene kirikus allesjäänud metropoliidile kutsuti vangilaagritest ära veel 16 ellujäänud piiskoppi. Uue kirikupoliitika tagajärjel allutati kirikuelu rangele riigi kontrollile. Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks sai Kremlile ustav metropoliit Sergi. 4.09.1943  andis Stalin korralduse organiseerida NSVL valitsuse juurde nõukogu nimega “Sovjet po delam Russkoi Pravoslavnoi Tserkvi”, mille ülesandeks sai sidepidamine valitsuse ja patriarhi vahel. Seda nõukogu kontrollis täielikult NKVD (KGB). Lisaks lootis Stalin, et Moskva patriarh saab esimeseks õigeusu esikarjaste seas („3. Rooma“ doktriin). Kirik aitas sel perioodil (1943-53) varustada elanikke toiduainetega ja parandada NL mainet välismaal. Arvestades sõjaaegsete ja -järgsete probleemidega ning NL ülemvõimu plaanidega, oli siin kirik Stalini silmis riigile suureks abiks. Tõsi, see „sulaaeg“ kestis vaid 1948, mil Stalin nähes, et teised õigeusukirikud ei taha teha erilist koostööd Kremlile alluva Vene Kirikuga, hakkas jälle survestama usklikke. Suleti kirikuid ja kloostreid, vangistati ja saadeti sunnitööle kloostriasukaid ja vaimulikke. Paljud hukkusid. 1949  järgnes enne kolhooside loomist suur küüditamislaine okupeeritud territooriumitel (sh meil Eestis). 7.07.1954 võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu otsuse hakati tõhustama ateistlikku propagandat.

Kõik Nõukogude Liidus arreteeritud poliitvangid olid süüdi mõistetud VNFSV 1926  kriminaalkoodeksi § 58 järgi: „kontrrevolutsioonilised kuriteod, kodumaa reetmine, riigivastane tegevus, nõukoguvastane propaganda ja agitatsioon“ jne. Selle paragrahvi alla käisid ka vaimulikud ja aktiivsed kirikutegelased, kuna nõukogude võim oli igasuguse religiooni vastane. Kristlikku rõõmusõnumit käsitleti kui nõukogudevastast propagandat ja agitatsiooni Nõukogude Liidu vastu. „Kontrrevolutsiooniline tegevus“ oli ka armastava, rahumeelse ja vägivallatu kristluse propageerimine. Seda ka jutlus kirikus, hingehoidlik vestlus inimestega, vaimulik kasvatus perekonnas ja isegi vaimuliku kirjanduse omamine. Lühidalt-kui olid vaimulik või aktiivne kirikuinimene, olid nõukogude võimu vaenlane ja „kriminaalkurjategija“.

„Raskendav süütegu“ nõukogude võimu silmis oli ka seotus tsaariajaga, Vabadussõjast osavõtmine, kuulumine kiriklikesse ja ühiskondlikesse organisatsioonidesse ja koostöö nendega (Kaitseliit, Isamaaliit, skaudid, kristlikud noorteorganisatsioonid jne).

„Riigi reetjad“ olid ka 1920-ndatel aastatel ümberasujad Nõukogude Liidust Eesti Vabariiki Eesti Vabadussõja järel.

„Kodumaa reeturid“ olid ka need, kes jätkasid vaimuliku tööd sakslaste okupeeritud Eesti territooriumil (1941-1944). Süüdistus „koostöö sakslastega“.

„Kodumaa reeturid“ oli ka Eestisse elama asunud sõjapõgenikud saksa okupatsiooni ajal.

1944  lisandub lisaks kriminaalsüüdistustele ka „koostöö Metropoliit Aleksandriga ja (Vene) emakiriku reetmine“.

Paljud vaimulikud keeldusid 1940 okupatsiooni ajal koostööst Moskva patriarhaadi eksarh metropoliit Sergiga. Lahkumisavalduse kirjutas üle poole vaimulikest, mis oli selge demonstratsioon uue võimu vastu. Saksa okupatsiooni ajal, kui autonoomne EAÕK sai eesotsas metropoliit Aleksandriga uuesti avalikult tegutseda, tulid enamus ametist loobunud vaimulikke taas oma esikarjase juurde ametisse. Seda aga KGB ei unustanud, ka see oli „kodumaa reetmine“.

Stalini surmaga 1953 poliitilised arreteerimised küll vaibusid ja surmalaagrite tegevus aja jooksul lõpetati, kuid nõukogude süsteemi surve Kirikule jäi.

Kasutatud allikad: