Avaleht/Meie Issanda muutmise püha ja preestriks pühitsemine

Meie Issanda muutmise püha ja preestriks pühitsemine

Armsad vennad ja õed Kristuses !

Meie vaimulik tõus pühale Tabori mäele on täna veidi isemoodi, sest tänasel jumalikul liturgial pühitsetakse preestriks meie armas diakon Matti.

Kuid tuleme korraks siiski tagasi hetke enne kui Jeesus ja tema kolm jüngrit Peetrus, Jaakobus ja Johannes läksid pühale Tabori mäele. Mõni päev enne seda, küsis Jeesus oma jüngritelt Kaisarea aladel, kelleks nad ütlevad Tema olevat ning esmakordselt ütles Peetrus välja selle erakordse tunnistuse: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” (Mt 16,17)

Kõikide üllatuseks vastas Jeesus ja selgitas oma jüngritele, et Ta peab minema Jerusalemma ja palju kannatama (Mt 16,12). Tekitades neis kurvastust, jätkas Ta järgmiste sõnadega ning Tema jüngrid kuulsid Teda ütlevat: „Et Kristuse järel käia, tuleb salata oma mina ja võtta oma rist, sest see kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. (vrd. Mt 16, 25–26).

Milline ehmatus Kennetsareti järve lihtsatele kaluritele, kelle kõrvad ei olnud harjunud kuulma nii tõsiseid ilmutusi ega sõnu, mis tegid nende südamed rahutuks ning võisid mõne neist isegi jumalikust Messiast alatiseks lahku viia.

Tundes inimeste südameid, nende kahtlusi ning nõrkusi, pidi Jeesus rahustama apostleid ja nende murelikke hingi ning selleks otsustas Ta oma jumaliku hiilguse kiirtega valgustada seda varju, mis nii äkki oli tekkinud ning mida oli raske mõista ja tõdeda neil, kellele see vari oli langenud.

Ta tõuseb koos oma kolme jüngriga mäkke. Kui Ta palvetab, siis Tema näole tekib kummaline ilme, millele ei ole inimlikku seletust. Tasapisi mil Tema palve muutub intensiivsemaks, soojemaks ja sügavamaks, muutub Issanda nägu järjest selgemaks. Nüüd haarab valgus kõik ümbritseva ja isegi Tema riided ning see valgus valitseb mäe kõrguses. Kõik kirgastub. Mäetipp hiilgab ning seda sündmust on kaugele näha.

Selline valgus ei saa olla pärit siit ilmast. Jeesuse jumalikkus tuleb ilmsiks ning rullub lahti jüngrite surelike silmade ees. Pärast seda sündmust tekitab see valgus, mis on lähedane teisele ilmale, taevariigile, ja mis avaneb meeldivalt neile ning tekitab neis uue ja sügava soovi – jääda alatiseks sinna mäele. Kuid on selge, et see soov ei saa täituda niikaua, kuni nad elavad siin maa peal.

Nagu nõuti jüngreilt, nõutakse ka nüüd meie käest, et me võtaksime oma õlgadele sarnaselt Kristusele omaenese risti, et me laskuksime pühalt Tabori mäelt alla kandes endaga kaasas seda jumalikku valgust ning tuues selle siia maailma. Et me hoiaksime ka oma hinge puhtana oodates lõppeesmärki, läbides tuhandeid ja tuhandeid elu keerdkäike päevani, mil me viimaks võime leida ennast silmitsi Jumala auhiilgusega.

Mu kallis Matti, milline õnnistus sinu jaoks, et just sellisel päeval ülendatakse sind preestriametisse ! Õnnistus mitte üksnes sinu, vaid ka kogu sinu pere ja selle koguduse jaoks, kus sind kutsutakse teenima sama usu, sama alandlikkuse ja sama pühendumisega, mis on sind valgustanud ja ümbritsenud kogu sinu diakoniks olemise aja ning juba ammu enne seda.

Olla preester ei tähenda kuuluda mingisse kõrgemasse seisusse ja omada selle eesõigusi, vaid saada elukogemuse kaudu tõeliseks Kristuse teenriks, asetades ennast mitte teistest ettepoole vaid pigem tahapoole. Just seepärast otsi oma sõpru «tõeliste vaeste» seast.

Ma täpsustaksin siin, et olla vaeste sõber ei oma ennekõike poliitilist ega sotsiaalset tähendust. See on peamiselt vaimulik küsimus: see on meie olemise tõelisus, ennekõike lootuse küsimus. Just sellepärast nimetab hingede tundja Johannes Kuldsuu euharistia sakramenti vendade sakramendiks, mis tähendab «vaeste sakramenti» ja ka vastupidi.

Loomulikult on vaeste lootusetus karm ja kohutav, aga sina oled seal neile ütlemaks, et nende jaoks on alati olemas lootus, sest me kõik oleme Kristuses uus Aadam, kes taasloodi ülestõusmise võidu läbi, sest Kristuses oleme me kõik selgelt üks ihu, et kirikuinimesena salaviisi kustutada tänapäeva inimese nälg. Mitte ainuüksi tema nälg leiva järele, vaid ka tema nälg mõistuse ja väärikuse järele.

See on võimalik üksnes siis, kui sa pühendad ennast innukalt ja andunult oma tähtsaimale ülesandele, milleks on jagada rahvale Jumala armu  sakramentides, iseäranis jumalikku liturgiat pühitsedes.

Konstantinoopoli püha Herman kirjutab oma seletustes jumaliku liturgia kohta järgmist: « Kirik on maapealne taevas, kus elab ja on taevalik Jumal. Jumal on siin, Ta on inimeste keskel. Kristus on meie igavene paasa, Ta juhib meid alati õrnalt sellest maisest elust jumaliku elu poole. Ta teeb seda põhiliselt püha armulaua abil. Mitte kuskil mujal siin maa peal pole sarnast hiilgust, mis peegeldaks tõelist ja ainulaadset ilu, mis ongi Kristus ja sina oled kuni aegade lõpuni selle hoidja, kaitsja ja jutlustaja».

Et need sõnad sind ei heidutaks: hetkel, mil Püha Vaim laskub sinu peale, et sind preestriks pühitseda, muutub jumalik liturgia sinu elu keskmeks ja palve, mis süvendab ja pikendab seda, annab sulle jõudu, et sa ei takerduks ebakindlusesse või kibestumisse.

See pole mingi saladus neile, kel on meie ühiskonnas suur vajadus evangeeliumi järele. Mitte selleks, et sealt otsida vastanduvaid tõdesid ning mitte võttes seda kui otsatut moraalireeglite juhendit, vaid midagi hoopis  enamat: evangeelium on nagu selge keel, mis jutustab meile kadunud pojast, isa armastusest oma poja vastu, kes tuleb tagasi koju pärast seda, kui on kogu oma vara häbiväärselt ära raisanud. Kuulutada evangeeliumit, see tähendab kindlalt valida kuningriik, kus valitseb üksnes arm, andmine, ohvrimeelsus ja andestus.

Me kinnitame, et tervel maailmal on meid vaja kui Kirikut selleks, et elada. Oluline on mõista, kas me tõstame esile kriisis olevat kristlust või kristlust, mis selleks, et ennast hoida, lahjeneb inimeste väärtustes, kuni seda võetakse kui lihtsat muuseumieksponaati ühiskonnas, või siis kristlust, mis taasavastab evangeeliumist kogu selle olemuses. Kristlust, mis täielikult järgib evangeeliumit kui «sõna, mis ühendab meis kõik selle, mis meile omane, see tähendab meie inimlikkuse sünni, võimaluse olla inimlik ja tõeliselt sündida», just nii tabavalt on öelnud prantsuse teoloog ja preester Maurice Bellet oma raamatus kristluse tuleviku kohta (DDB, 2001).

Veel kord, ära heida meelt! Sinu preestri elus taandub kõik palvele. Saagu sellest sinu hingamine. Tänu palvele ja palve abil hinga alati Kristust, usu Temasse, naase tõeni, mis on kõikide inimeste südames – ühesõnaga, leia oma «vaimne süda». Ta õpetab sind lugema ning aitab sul mõista läbi üles tõusnud Kristuse neid väikseid ja suuri elusündmusi, mis toimuvad ja ümbritsevad sind siin maailmas.

Niisiis mu kallis Matti, sa võid rahulikult tervitada kõike seda, mis sinu teele satub öeldes, et meil on vaja üksnes Jumalat, et Tema ei allu selle maailma piirangutele.

Rohkemgi veel, meie Jumal on ennekõike armu Jumal- sõna «armu» kõigis  tähendustes ja varjundites. Täna, eile ja kõikide aegade lõpuni. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

06.08.2018.