Pühima patriarhi läkitus uue kirikuaasta alguse puhul

+ Bartolomeus,

Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma – peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale: olgu kogu loodu Looja, meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse arm, rahu ja halastus teie kõikidega.

Jumala armust, kes kõike head annab, astume täna uude kirikuaastasse, tähistades psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega selle alguses palvepäeva elukeskkonna kaitse eest. 

Tänapäeva mitmetahuline ökoloogiline kriis on inimese vabaduse, usu ja filosoofia, tema loomulaadi ja kultuuri kriis. Kõigepealt moondub meie vabadus, me eraldume ja võõrandume Eluallikast; sellele järgneb inimese hukatuslike tagajärgedega käitumine keskkonna suhtes. Me tunneme sügavat tänulikkust selle eest, et Oikumeenilise Patriarhaadi pidevad algatused ja sõnavõtud alates 1989. aastast pole mitte üksnes osutanud ökoloogilise probleemi vaimulikule mõõtmele, vaid on avanud ka võimalusi ja väljavaateid sellega tegelemiseks. Ökoloogia-alased kohtumised, sellesse puutuvad kristlaste- ja usunditevahelised kokkusaamised, Suure Kiriku konkreetsed ettepanekud keskkonnateemadel, osutamine keskkonnakriisi ühiskondlikele külgedele ja muu selline loovad keskkonnamõttele tugevad lähte-eeldused. 

Need rõhutavad “kopernikliku pöörde” hädavajalikkust progressiidee ja inimkonna asendi osas looduse suhtes, samuti poliitika, majanduse ja ühiskondliku elu, kirikute ja usundite, teaduse, tehnika ja uue põlvkonna kasvatuse eest vastutajate tegutsemisviisides. 

Me soovime jätkata teos ja sõnas Kristuse Suure Kiriku ökoloogiliste algatuste edasiviimist ning rõhutada jätkuvalt, et tänusalasus, vaimulik võitlus ja ülistus on seotud armastusega Jumala loodu vastu. Me toome ikka esile, et meie õigeusu pärimuse ökoloogilise sõnumi täpsemaks väljaselgitamiseks on vaja teha hoolikat teoloogilist uurimistööd „väga hea“ loodu kasuks. 

Oleme kindlad, et ökoloogiliste hädaohtude usulistele ja kõlbelistele mõõtmetele osutamine viib meid keskkonnaalase vastutuse olulisuse teadvustamiseni. Inimene peab lõpuks lakkama tegutsemast nii, nagu ta ei saaks asjast aru, ning jätma eksikujutluse, et maakera võib lõputult saada üle inimtekkelist koormusest ja õnnetustest, et loodusel on võime iseenesest uueneda. Vastutustunnet looduskeskkonna eest peab väljendama üleilmsel, riiklikul, kohalikul ja isiklikul tasandil. Me kordame veel ja veel, et ökoloogilise vastutuse kasvamine on inimkonna jaoks „kategooriline imperatiiv“, kui ta seisab silmitsi selle kõige suurema hädaohuga, mida tal oma ajaloolise teekoona jooksul on tulnud kohata. 

Hästi kujutab inimkonnas valitsevat meelelaadi evangeeliumi arutu rikas (Lk 12:17-21), kes mõtleb: „Ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad, ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”, sest inimene õõnestab omaenese tulevikku ja hävitab oma koda. Inimsoo uue aja patud on loonud ja loovad jätkuvalt uusi lõhesid ja mõrasid tema ja looduse vahel. Tänapäeva „inimjumal“ alistab püsivalt Maad, ta ei pea piiri ega mõista mõõtu oma geopoliitilised plaanides, majanduslikus kasuahnuses, tarbimises ega olemuselt täitmatute soovide rahuldamises. Sügavamas mõttes tuleb see aga sisemisest isiksuse aluste ja väärtuste kokkuvarisemisest. Üleilmse ülemvõimu ja juhtimisiha, looduse vahendiks muutmise ja ärakasutamise tagajärjed lõppevad elu jaoks maakeral kurvalt. 

Sel asjaolul, et kristlik maailm võtab üha laiemalt omaks ja pühitseb 1. septembrit kui looduskeskkonna kaitse päeva, on tänapäeval eriline tähtsus ka ristirahva ühtsust näitava ja kannustava tegurina. Pealegi on kogu loodu Looja ülistamine indikti algul meie jumalateenistuslikus pärimuses väärtuslik vara, kutsudes üles lugupidamisele loodu vastu, mis kannatab inimese ülekohtu tagajärgede käes. 

Aulised vennad ja armsad lapsed!

Lugupidamine ökoloogilise kultuuri põhialuste vastu võib panna piiri ökokatastroofini viivatele suundumustele ning avada ühesuunalise tee ellujäämise poole. Üleüldse peab inimkond leppima kokku ühistes põhiväärtustes praeguses lõhestunud ja polariseerunud maailmas. Need peavad olema kompassiks teel tulevikku. Selle väärtusterviku teljena näeme üksmeelt, mis sünnitab jagatud vastutust, dialoogi ja siirast vastastikkust läbikäimist koos ühise hoolimisega looduskeskkonna kaitsmisest. 

Nii tegelik lugupidamine inimisiku pühaduse vastu kui ka püüd loodut mitte kahjustada väljendavad kristlikus vaates elavalt kiriku tänusalasuslikku tegelikkust ja inimese kutsumust olla loodu preester. 

Selles vaimus soovime õnnelikku ning heades tegudes viljakat uut kirikuaastat. Me palume kõigile meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse armu ja heldust kõigepühama ja kõigeõndsama Jumalasünnitaja eestpalvetel ja vahendusel, kelle aulist pühakuju hoitakse meie kallis patriarhlikus kirikus ning mida me suu, südame ja innuga austame. Olgu Issanda kõigepüham nimi õnnistatud ja austatud nüüd, ikka ja igavesest ajast igavesti. Aamen!

1. mihklikuu päeval 2026. aastal

Konstantinoopol patriarh Bartolomeus,

Teie tuline eestpaluja Jumala ees.