Tema Pühaduse kõne Eesti Kirikute Nõukogus

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE KÕNE

KOHTUMISEL EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU ESINDAJATEGA

(6. SEPTEMBRIL 2013)

Ülipühitsetud, pühitsetud ja auväärsed nõunikud, Eesti Kirikute ja koguduste esindajad!

Meie, kes me järgime Kristuse Nime ja otsime päästet üksnes Selle Nimes, kes on tulnud maailma, kannatanud, maha maetud ja surnuist üles tõusnud ning üles taeva läinud, „olemata mingil moel meist eraldatud, vaid jäädes alati meiega“ kõigil meie elupäevil kuni ajastute otsani, oleme koostöö ja ühtsuse nähtavaks märgiks ühinenud kõikjal ühendustesse, nagu seda on ka teil aastaid väga edukalt toimiv Eesti Kirikute Nõukogu, millesse kuuluvad õnnistatud Eestimaal tegutsevad ja ligemest teenivad kristlikud Kirikud.

Omades häid muljeid teiste maade taolistest ühendustest, mis tegelevad ühise kristliku tunnistuse andmisega seotud olulisimate probleemidega, soovin väljendada oma muret  maailma ühtsuse pärast käesoleval ajal. Iseäranis kristlaste ühtsuse pärast, milleks sunnib mind ühest küljest Oikumeenilise Patriarhi amet ja teisalt mu enese mõtteviljad. Olen kindel, et see vaevab ka teid nii isiklikul kui ka ühisel, Eesti Kirikute Nõukogu tasandil.

Nagu teame, suutis Euroopa esimesel aastatuhandel, vaatamata kristlaste seas olnud lõhestumiste seemnetele, oma vaimse ühtsuse säilitada. Hiljem, paljude sajandite vältel, elasid suured kristlaste hulgad– õigeusklikud, katoliiklased ja teised konfessioonid – oma Kirikutes üksteisest eraldatuna, sest nad elasid riikides kus oli ainuvalitsevaks vaid ühe kindla konfessiooni usutunnistus. Sellest tekkisid kristlaste vahel pinged, mis aja jooksul mitmel põhjusel üha suurenesid. Need põhjused näitavad meile selgelt, kui raske on täna suuri Kirikuid üksteisele lähendada inimeste vaheliste suhete ja dogmaatilise õpetuse tasandil. Eks ajalugu tunne me kõik.

Seega ei ole vajadust tuua minevikust siinkohal eraldi esile religioosse fanatismi ilminguid, et muuta arusaadavaks kui utoopilisena tundus 1920. aastal Oikumeenilise Patriarhaadi poolt välja saadetud läkitus kõigile Kirstlikele Kirikutele „rahumeelseks vastastikuseks lähenemiseks“, mis sai aluseks hiljem kujunenud oikumeenilisele liikumisele tollase Rahvasteliidu eeskujul.

Iseäranis Kristlike kirikute ja koguduste vastastikuste suhete seisukohast on väärt esiletoomist kuidas, vaatamata nende vahele kuhjunud mõistmatusest tekkinud seesmistele ja välistele raskustele, leidus ikka aeg-ajalt valgustatud kirikumehi, kes julgesid unustada ja loota “kujuteldamatu” “Kirikute ühinemise ime” täitumist ja teha algust armastuse, leppimise ja koostöö dialoogidega, mis on kandnud küpseid vilju, nagu on näha ka teie nõukogust mis, nagu mulle on teatanud teie hulka kuuluv Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pea Tallinna ja kogu Eesti ülipühitsetud metropoliit Stefanos, töötab kindlate eesmärkide täitmise nimel.

Oikumeeniline Patriarhaat usub siiralt sellesse Jumalale meelepärasesse unistusse ja töötab armastuse dialoogide ja Kirikute vaheliste suhete arendamise nimel lootuses, et need püüdlused ei jookse tühja. Loomulikult on selle juures neid, kes ei usu nende pingutuste õnnestumisse. Aga igasugused „tõenäosused“ ei heiduta, ega tohigi heidutada, meid seda tööd jätkamast. Õigeusu Kirik palvetab lakkamatult kõikidel ööpäeva jooksul peetavatel teenistustel „kõikide ühinemise eest“, mis kohustab meid kõik võimaliku selle eesmärgi saavutamise nimel.

Sellest vaimust innustatuna külastan ma Konstantinoopoli Peapiiskopi ja Oikumeenilise Patriarhina, teid – Eesti kristlike kirikute ja koguduste esindajaid – kes te üheskoos selle nõukogu moodustate, ja tervitan teid vennaliku armastuse ja austusega. Olen veendunud, et ka teie kannate seda sama, üksteise Kirikute liikmete vahelise leppimise ja vastastikuse lähenemise, vaimu. Selle olemasolu mõjutab otseselt kogu üldist õhustikku, mis kas aitab kaasa või takistab nende vaevaliste püüdluste täitumist. Seepärast palun ma, et te mitte üksnes ei palvetaks, vaid ka pingutaksite lakkamatult selle utoopilisena tundva eesmärgi nimel, sest selle vilja kandmine nõuab palju kannatlikkust, tasadust, palvet, vaimulikku võitlemist ja loomulikult aega.

Selle eesmärgi saavutamiseks vajaliku aja ja vaeva hulk saab meile mõistetavaks, kui teadvustame endale, kuidas üksteisele lähenemiseks kuni ühinemiseni, peame pöörduma tuhande aasta tagusesse aega, kohtumaks punktis, kus Kirik oma tervikus oli veel kindlalt ühtne ning liikuma sealt üheskoos edasi, jättes kõrvale kõik aja jooksul esile kerkinud nähtused, mis aitasid kaasa lõhede tekkimisele. On kindel, et kui me teeme koostööd igapäevaelu puudutavates valdkondades, lohutades vaevatuid, hoolitsedes haigete eest, kasvatades armastust, suurendades ühiskondlikku kokkukuuluvust, jõuab kätte ka aeg, mil saavad ületatud ükshaaval kõik takistused ja tõuseb kõigi poolt paljuigatsetud Issanda Päev, mil saab kõik „nii taevas, maa kui ka maa-alused paigad täidetud valgusega“.

Vennad ja isad, jätkake omavõitlemist valgustatuna nii Issanda valgusega kui Eestimaa loodusliku valgusega, andes ühist tunnistust ühisel teekonnal hoides kinni Kristuse õpetusest ja käskudest, unustamata, et „Issanda käes on inimese sammud ja ta kinnitab seda, kelle tee tema meele järgi on“ (Ps 37:23) ja et, „Issanda vaenlased, kui neid ka kiidetakse ja ülendatakse, haihtuvad kui suits“ (Ps 37:20), aga Issanda tõde jääb igaveseks ajaks. Aamen.

Samal Teemal: EKN “Patriarh Bartolomeus kohtus Eesti Kirikute Nõukogu esindajatega”

Fotod: Gennadi Baranov